See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Tehnikaülikooli doktoritöö: Eestis praktiseeritav ühtne jäätmekogumissüsteem on ajale jalgu jäänud


27.11.2018       Kersti Vähi

Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudis kaitses Monica Vilms hiljuti doktoritööd „Waste handling management in city centres, low-density areas and small islands and its effect on formation of air emission“ (Jäätmekäitluse organiseerimine linnakeskustes, hajaasustusaladel ja väikesaartel ning selle mõju õhuheitmete tekkele).

Teaduslikult leiab üha enam kinnitust tõsiasi, et jäätmed on tänapäeval pigem ressurss, kui prügilasse saadetav rämps, sest neis leiduvate kasutuskõlblike materjalide tõttu saab jäätmeid üha enam ja enam taaskasutada. Selliseks taaskasutuseks tuleks aga jäätmeid juba jäätmetekitaja juures koguda eelkõige jäätmeliigiti (et taaskasutusse suunatav oleks võimalikult „puhas“ materjal).

Doktoritöö juhendaja, inseneriteaduskonna vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma juht, professor Enn Loigu: „Hetkel Eestis enamlevinud jäätmete nn ukselt-uksele kogumise süsteem sellist liigipõhist jäätmekogumist kahjuks ei toeta. Näiteks hajaasustusaladel, kus vahemaad on suured ja transpordikulu ühe tonni kogutud jäätmete kohta on niigi suur, teevad nn segajäätmed selle protsessi veelgi ebaökoloogilisemaks“.

Doktoritöös uuriti kolme Eesti piirkonna jäätmete kogumislahendusi – tiheasustusalana Tallinna vanalinna ning hajaasustusaladena kümmet Eesti küla ja viite väikesaart. Selgusid iga piirkonna jäätmete kogumisele iseloomulikud kitsaskohad.

Tiheasustusala – Tallinna vanalinna – analüüsist ilmnes, et õhuheitmete vähendamiseks tuleks praegune EURO III nõuetele vastav jäätmeveok vahetada EURO V või kõrgema vastu. Optimeerida tuleks kindlasti ka olemasolevaid veograafikuid, sest hetkel sõidab prügiveok samal tänaval mitmel päeval, kuigi jäätmetekitajate juurest kogutakse jäätmeid vaid kord nädalas. Veokite kaotamiseks ja seeläbi ka erinevate häiringute (müra, heitgaasid jne) eemaldamiseks võiks tiheasustusalale rajada hoopis pneumaatilise jäätmete kogumise süsteemi, ehk maa-alused prügitorud, mis imevad prügi kokku suurematesse mahutitesse.

Hajaasustusaladel, ehk maapiirkondades, peab aga jäätmeveok kulutama palju aega ja veokikilomeetreid, et koguda suhteliselt väike kogus jäätmeid. Kui neis piirkondades kasutada jäätmekogumispunkte, vähendaks see oluliselt müra ja heitgaaside kogust. Neisse kogumispunktidesse saavad kliendid tuua oma jäätmed ise, ühildades selle teekonna oma igapäevaste vajadustega (näiteks retkega tööle või poodi). Jäätmetekogumispunktid külades võimaldaks jäätmeid koguda ka liigiti. Just see kogumisviis on praegu nn hajaasustuses elavatel, ehk külaelanikel raskendatud, kuna liigiti kogumislahendused asuvad elamutest liiga kaugel või on teise KOV territooriumil (mis paraku ei võta vastu tasuta jäätmeid teise KOV elanikelt).

Väikesaartel aga pole suurimaks probleemiks mitte jäätmete kogumine elanikelt, vaid saart külastavatelt arvukatelt turistidelt. Püsielaniketa või väheste püsielanikega väikesaarte puhul on probleemiks hooajaliselt tekkivate suurte jäätmekoguste mandrile transportimine, kuna see on majanduslikult kulukas. Lähtuvalt printsiibist „Saastaja maksab“ peaks turistid vastutama enda poolt tekitatud jäätmete eest ning üheks võimalikuks lahenduseks sel puhul saaks olla jäätmemaks, mis oleks ühildatud näiteks laeva sõidupiletiga või sadamamaksuga.

Professor Loigu: „Ühe lahendusena pakume välja ka riiklikku üldist jäätmemaksu sisseseadmist. Sellise ühtse jäätmemaksu olemasolu võiks lahendada hetkel levinud probleemi, kus ühe KOV elanik ei saa kasutada teise KOV territooriumil asuvat jäätmejaama. Või olukorra tiheasustusalal, kus niigi kitsas hoovis on mitu konteinerit samale jäätmeliigile, kuna konteinerite omanikud on erinevad“.

Jäätmete liigiti kogumise ja erinevate kogumisvõimaluste tutvustamiseks tuleb kindlasti tegeleda ka jäätmetekitajate keskkonnaalase harimisega.

Professor Loigu: „Jõudsime järeldusele, et igale piirkonnale tuleb jäätmekogumise lahendust pakkudes arvestada selle piirkonna eripäraga. Seni Eestis kasutatav ühtne ukselt-uksele jäätmete kogumise süsteem on juba ajale jalgu jäänud ja alternatiivina tuleks leida ka muid, ökoloogilisemaid lahendusi. Lahendusi, mis pakuks rohkem võimalusi jäätmete liigitatult kogumiseks suurendades sellega nende taaskasutamise efektiivsust“.

Doktoritöö juhendajad olid professor Enn Loigu ja dotsent Viktoria Voronova (Tallinna Tehnikaülikool).

Oponendid olid professorid Andrius Plepys (Lundi Ülikool, Rootsi) ja Ruta Bendere (Läti Ülikool).
 

Doktoritöö on avaldatud TalTech raamatukogu digikogus aadressil https://digi.lib.ttu.ee/i/?10648

Lisainfo: Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna vee- ja keskkonnatehnika uurimisrühma juht, professor Enn Loigu, enn.loigu@taltech.ee

Kersti Vähi, TalTech teadusosakond