See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Doktoritöö: tehnoloogia arengul oli keskne roll Eesti ühiskonna moderniseerumisel


11.06.2019       Kertu Kula
  • Trooper_1921_(Yaroslavl).jpg

Täna kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Riho Paramonov väitekirja, milles uuris moderniseerumist avaliku privaattranspordi näitel, täpsemalt voorimeeste ja taksojuhtide teenuseid. Uurimuse keskmes on aeg 20. sajandi algusest kuni teise maailmasõjani.

1930ndatel oli selge, et voorimeeste institutsioon peagi kaob. Varem domineerisid nad täielikult transporditurul, kuid ei suutnud moderniseerumisega kohaneda ja jäid konkurentidele alla. Takso võimaldas suuremat kiirust, privaatsust ja mugavust, ühistransport seevastu soodsamat sõiduhinda.

Doktoritööst järeldub, et taksondusel on olnud Eesti autostumise mudelis kandev osa. Riho Paramonov selgitab, et enamik autodest olid taksod, sest inimestel polnud raha, et osta eraautosid. Kuigi taksosõit oli kallis ja tekitas esialgu võõristust, oli vajadus selle järele olemas, sest näiteks ühistranspordi arengutase oli väga kehv.

Paramonovi sõnul arenes avalik privaattransport keerulistes, omavahel põimunud võrgustikes, mis hõlmavad nii inimesi kui ka asju. Taksojuhid on käsitletavad impulsoritena ehk innovatsiooni leviku alusstruktuurina. „Vähesed inimesed oskasid sel ajal autot juhtida, hooldada ja remontida. Tutvustades rohujuuretasandil mootorsõiduki olemust ja kasulikkust, aitasid taksojuhid kaasa selle edasisele levikule,“ selgitab Paramonov.

Kiirusmaailma probleemid

Eestlaste suhtumine autosse oli praktiline. Kuna enamik inimesi sai osta auto järelmaksuga, oli vaja kulud tagasi teenida. „See viis Tallinnas 1920. aastate teisel poolel omalaadse taksobuumini, mille lõpetas majanduskriis. Autoga teeniti küll raha, kuid see asendas ka vanu ja rahuldas moderniseerumisega tekkinud uudseid vajadusi,“ kinnitab Paramonov.

Autoomanikust taksojuht võis tunda end aga vabana, iseenda peremehena. Auto andis kontrolli tehnoloogia ning kiiruse üle, võimaldades omada midagi, mis oli isegi väärtuslikum kui maja või maatükk.

Doktoritööst tulevad samuti välja uue ja vana kiirusmaailma kokkupõrke probleemid. Mootorsõidukite levik sundis inimesi ümber mõtestama keskkonda. Autodega kaasnes seevastu närvesööv müra ja otsene oht tervisele. Lisaks olid palju liiklusõnnetusi, sest inimesed ei suutnud kohaneda uue tehnoloogiaga, täpsemalt mehaanilise kiirusega. Aeglased jalakäijad ja loomad ning kiired mootorsõidukid ei sobitunud samasse liikluskeskkonda.

Paramonov näitab oma väitekirjas, et moderniseerumine tugineb tehnoloogilisele arengule ja sellega kaasnevale ühiskonna hoogsale arengule. „Ilmneb, et tehnoloogia areneb kiiremini kui inimene ise. Sellest vastuolust sünnivadki mitmesugused õnnetused, arusaamatused, konfliktid ja pinged, mida vaadeldaval ajal oli väga palju,“ kinnitab doktoritöö autor.

Eesti ajaloolased on moderniseerumist uurinud varemgi, kuid inimese ja tehnoloogia suhe on jäänud nende fookusest välja. Paramonovi väitekiri on esimesi teaduse, tehnoloogia ja ühiskonna uuringute distsipliini raames kirjutatud akadeemilisi uurimusi Eestis. Väitekirjas tutvustab ja ka arendab ta edasi mitmesuguseid seisukohti, uurimusi, kontseptsioone, millest Eesti ajalooteaduses pole seni räägitud.

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Riho Paramonovi doktoritöö kannab pealkirja „Eesti ühiskonna moderniseerumine avaliku privaattranspordi (voorimees ja takso) näitel, 1900-1940“. Väitekirja avalik kaitsmine toimus teisipäeval, 11. juunil Tallinna Ülikoolis.

Doktoritöö juhendaja on Tallinna Ülikooli vanemteadur Maie Pihlamägi. Oponendid on Jyväskylä Ülikooli emeriitprofessor Seppo Zetterberg ning Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Kannike.

Töö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.