See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Tartu teadlased uurivad kala- ja koorikloomajääkide kasutamist haavaravis


19.05.2020       Priit Tuvike
  • logo.png

Krooniliste ja raskelt paranevate haavandite raviks otsitakse tänapäeval uudseid võimalusi, mis pärsiksid infektsioonide teket ja toetaksid haavandite paranemist. Nii uurivad Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased kala- ja koorikloomajääkide sobivust unikaalsete haavakatete valmistamiseks.

Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi füüsikalise farmaatsia dotsent Karin Kogermann rääkis, et kuna haavandite paranemine on olenevalt põhjustest väga pikk protsess, on krooniliste haavandite puhul peamine probleem tüsistuste, näiteks haavainfektsioonide teke.

„Patsientide elukvaliteedi parandamiseks otsitakse võimalusi töötada välja ja kasutada uudseid haavakatteid. Need peaksid võimaldama ära hoida haavainfektsioone ning aitama kaasa krooniliste haavandite paranemisele,“ kirjeldas Kogermann.

Uuringud on näidanud, et krooniliste haavandite raviks sobivad hüdrogeelid ja elektrospinnitud nanokiulised haavakatted. „Selliste haavakatete valmistamiseks on vajalikud biosobivad ja multifunktsionaalsed polümeerid. Üks võimalus sellist uudset materjali saada on kasutada kalajääkidest hüdrolüüsi teel valmistatud želatiini ja vähist saadud kitosaani,“ kirjeldas Kogermann.

Nii ongi Tartu teadlaste tihedas koostöös ellu viidavas uuringuprojektis Eesti Maaülikooli teadlaste ülesanne valmistada koorikloomajääkidest ja Eesti oma kalatööstuste kalajääkidest toormaterjali. Tartu Ülikooli teadlased aga selgitavad välja algmaterjalide füsikokeemilised omadused ja elektrospinnitavuse, algmaterjalidest valmistatud materjalide ohutuse, biosobivuse rakukatsetes ning nende potentsiaali haavakatete valmistamiseks.

Tartu teadlaste andmetel ei ole turul saadaval veel ühtegi haavakatet, mis oleks valmistatud nimetatud algmaterjalist. Kui kala- ja koorikloomajääkidest valmistatud haavakatted müügile jõuaksid, ei erineks need välimuselt praegustest haavakatetest kuidagi.

„Haavakatte materjal koosneks nano- kuni mikromeetrise läbimõõduga väikestest kiududest, mis on nähtavad vaid elektronmikroskoobis. Toormaterjal ise ja sellele antud sobiv kuju võiksid anda haavade ravis oodatud toime,“ kirjeldas Kogermann.

Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste uuring kala- ja koorikloomajääkidest valmistatud algmaterjali sobivuse kohta elektrospinnitud kiudhaavakatete valmistamiseks kestab 2021. aasta novembrini.

Eesti Maaülikooli projekti „Efektiivne kalajääkide kasutamine uudsete toormaterjalide saamiseks, mida on võimalik kasutada nii kanga kui haavakatete valmistamiseks“ rahastatakse Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakenduskava 2014–2020 meetmest „Kalapüügi innovatsioon“.

Lisateave:
Karin Kogermann

Tartu Ülikooli füüsikalise farmaatsia dotsent

karin.kogermann@ut.ee

 

Anu Kisand

Eesti Maaülikooli teadur

anu.kisand@emu.ee