See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö: rehabilitatsiooniteenuste süsteem Eestis on killustunud


09.07.2018       Kerli Onno

27. juunil kaitses doktoritööd Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Karin Hanga, kes uuris täisealiste puuetega inimeste rehabilitatsioonivajadusi, inimeste poolt seatud rehabilitatsioonieesmärke ning isikukeskse sotsiaalteenuse osutamise võtme-elemente.

Doktoritööst selgus, et kuigi puuetega inimeste probleemid igapäevaeluga toimetulekul on komplekssed, peavad inimesed ise peamiseks toimetulekut piiravaks teguriks ebastabiilset terviseolukorda. „Paljud küsitletud kurtsid kroonilist valu, neil oli raske mõista haigusega kaasnevaid sümptomeid ja tekkinud olukorraga kohaneda. Tervisest tingitud piirangud võimendusid erinevate füüsilise keskkonna piirangute tõttu, millega kaasnes vajadus abistaja, tehniliste abivahendite ja kohanduste järele,“ sõnas Hanga ja lisas, et toimetulekut piirasid ka emotsionaalsed probleemid, sotsiaalsete ja puudespetsiifiliste oskuste nappus. „Ilmnes, et sageli ei ole osutatavad sotsiaal- ja tervishoiuteenused isikukesksed, jõustavad ja paindlikud – rehabilitatsiooniteenuste süsteem Eestis on killustunud tervise-, sotsiaal-, tööhõive ja haridusvaldkondade vahel, erinevate osapoolte vastutus ebaselge ning inimesed ei saa aru, millisest süsteemist abi saada,“ tõdes ta.

Tervisega seotud raskustele lahenduse leidmise sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis muudab keeruliseks Eestis õigusruum: teenuste korraldus ja rahastus eristavad selgelt meditsiinilist, sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni, mis on koordineeritud kolme erineva riigiasutuse poolt. „Seetõttu on keeruline inimese kompleksseid rehabilitatsioonivajadusi adresseerida terviklikult, õigeaegselt ja isikukesksel moel,“ selgitas töö autor.

Arendusuuringu raames väljatöötatud eelhindamisküsimustik võimaldas välja selgitada, millistes eluvaldkondades kogevad puuetega inimesed raskuseid, mida soovitakse oma toimetulekus muuta ning millised teenused oleksid vajalikud. Samas ei piisa töö autori sõnul üksnes abivajaduse tuvastamisest, kui teenuseid, millega inimest abivajadusele vastata, napib. „Eestis on vaja üldist kokkulepet ja raamistikku, kuidas rehabilitatsiooniteenuseid pakkuda. Piirid sotsiaal-, tööturu-, hariduse- ja tervishoiuteenuste vahel on vajalikud, kuid rehabilitatsioonivaldkonnas on need osaliselt kunstlikud, sest inimese terviseolukorrast tingitud vajadusi on väga keeruline jaotada puhtalt meditsiinilisteks, sotsiaalseteks ja tööalasteks,“ selgitas Hanga. „Me kaotame väärtuslikku aega ega saavuta loodetud tulemusi, suunates inimest erinevatele teenustele, mis ei tegele inimeste vajadustega terviklikult ja õigeaegselt ega toeta inimest muude vajalike teenuste kättesaamisel.“

Doktortiöö pealkiri on "Developing an Initial Social Rehabilitation Needs Assessment Procedure and the Scope of Rehabilitation Services for Persons with Disabilities in Estonia" („Puuetega inimeste sotsiaalse rehabilitatsiooni vajaduse eelhindamise ja rehabilitatsiooniteenuste sisu kujundamine Eestis“) ja selle avalik kaitsmine toimus 27. juunil Tallinna Ülikoolis. Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli vanemteadur Lauri Leppik ja Texase Austini Ülikooli professor Diana M. DiNitto, konsultant Utrechti Rakendusliku Kõrgkooli professor Jean Pierre Wilken. Oponendid on Norra Teadus- ja Tehnoloogiaülikooli professor Riina Kiik ning Kentucky Ülikooli koolitusjuht Elaine Eisenbaum.

Doktoritöö täistekst on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.


27.06.2018