See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Eesti täiskasvanute kehaline aktiivsus on aastatega tublisti kasvanud


19.12.2019       Priit Tuvike

Kui 2000. aastal olid Eesti meestest vabal ajal kehaliselt aktiivsed 26,2% ning naistest 28%, siis 2016. aastal oli meeste ja naiste kehaline aktiivsus tublisti suurem – vastavalt 42,6% ja 43,6% –, selgus Tartu Ülikoolis analüüsitud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringute (2000–2016) andmetest. Arvestades, et vähene kehaline aktiivsus on suremust põhjustavate riskitegurite pingerea eesotsas, on Eesti täiskasvanute kehalise aktiivsuse paranemine ülimalt rõõmustav nähtus.

Marii Mikk kirjeldas Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis kaitstud magistritöös „Eesti täiskasvanute vaba aja kehaline aktiivsus ja sellega seotud tegurid 2000–2016“, et peale kõrge vererõhu, suitsetamise ja kõrge veresuhkrutaseme asetub suremust põhjustavate riskitegurite pingereas neljandale kohale kehaline inaktiivsus. Lisades eelnimetatud riskiteguritele veel alkoholi tarvitamise, kõrge kehamassiindeksi ning puu- ja juurviljade vähese tarbimise, põhjustavad need riskitegurid 61% südame-veresoonkonna haigustega seotud surmajuhtumitest.

„Kehaline aktiivsus on teema, mis puudutab kõiki inimesi. Üldine areng maailmas soodustab liikumise vähenemist. Töökohtades asendavad inimtööjõudu järjest enam masinad, pikad vahemaad läbitakse mootorsõidukiga. Ka tööle minnakse tihti mootorsõidukiga, sest elutempo on kiire ja tööle on vaja jõuda õigeaegselt. Üle maailma ei ole iga neljas inimene praegu kehaliselt piisavalt aktiivne,“ seisab magistritöö sissejuhatuses.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on soovitatav kehaline aktiivsus täiskasvanutele vähemalt 150 minutit mõõduka intensiivsusega või 75 minutit tugeva intensiivsusega liikumist nädalas või kombinatsioon eri intensiivsusega koormusest.

Marii Mikk analüüsis oma magistritöös 16 903 Eesti täiskasvanu andmeid, et kirjeldada nende vaba aja kehalise aktiivsuse suundumusi aastatel 2000–2016 ning analüüsida vaba aja kehalise aktiivsuse seoseid sotsiaaldemograafiliste, -majanduslike, tervise ja tööga seotud tunnuste ning riskikäitumisega. Uuritavate vanus oli vahemikus 25–64 aastat ja nende tervislik seisund võimaldas neil olla kehaliselt aktiivne.

Kui 2000. aastal oli vaba ajal kehaliselt aktiivseid mehi ja naisi alla 30%, siis 2016. aastal oli see näitaja mõlema soo esindajate hulgas üle 40%. „Üldine vaba aja kehalise aktiivsuse levimuse tõus ajas võib olla seletatav mitmete teguritega,“ leidis Mikk, tuues esile, et aastate jooksul on Eestis paranenud muu hulgas nii kergliiklusteede kui ka spordiklubide valik. „See pakub inimestele paremaid võimalusi olla vabal ajal kehaliselt aktiivne. Oma osa kehalise aktiivsuse taseme tõusus võib olla ka linnastumisel, sest see loob omakorda parema ja kiirema juurdepääsu mitmekesistele sportimisvõimalustele,“ oletas Mikk.

 

Kes on kehaliselt aktiivsemad?

Analüüsi tulemustest selgus, et mitte-eestlastest naistel oli eestlastest naistega võrreldes väiksem tõenäosus olla vabal ajal kehaliselt aktiivne, kuid meestel ei olnud samalaadne seos statistiliselt oluline.

Võrreldes abielus olevate täiskasvanutega olid lahutatud või lesestunud mehed ja naised suurema tõenäosusega kehaliselt aktiivsed. „Seda võib seletada teadmisega, et abieluinimesed peavad rohkem arvestama kaaslase ja perega, mis tähendab vähem aega iseendale ja seega väiksemat võimalust olla kehaliselt aktiivne. Lisaks võib leitud seos olla seletatav hüpoteesiga, et lahutatud ja lesestunud inimestel võib olla soov leida uut partnerit, mis motiveerib neid olema kehaliselt aktiivsed selleks, et parandada oma välimust,“ arutles Mikk.

Tulemustest nähtus, et kõrgharidusega meestel ja naistel oli põhiharidusega täiskasvanutega võrreldes suurem väljavaade olla vabal ajal kehaliselt aktiivne. „Kõrgema haridusega inimesed on tavapäraselt teadlikumad nii tervisest kui ka terviseriskidest, mistõttu võis sellist tulemust lugeda ootuspäraseks,“ tõdes Mikk.

Nii meeste kui ka naiste hulgas oli vaba aja kehaline aktiivsus seotud tööhõivestaatusega. „Võrreldes töötavate meeste ja naistega olid vabal ajal kehaliselt aktiivsemad töötute, mittetöötavate ja pensionäride rühmas olevad täiskasvanud. See võib tuleneda asjaolust, et mittetöötavatel inimestel on vaba aega rohkem kui töötavatel,“ leidis töö autor.

Kehalise aktiivsuse seos kehamassiindeksiga oli meestel ja naistel erinev. Ülekaalulistel meestel oli mõnevõrra suurem ja rasvunud naistel väiksem tõenäosus olla vabal ajal kehaliselt aktiivne võrreldes ala- ja normaalkaalulistega. Miku sõnul võib oletada, et ülekaalulistel on suurem motivatsioon olla liikuv, kuid rasvunute jaoks võib see olla füüsiliselt liialt raske ning võib-olla puuduvad teadmised ja julgus liikumisega alustada.

Kehaline aktiivsus oli seotud suitsetamisega. Selgus, et mitte kunagi suitsetanutel, endistel suitsetajatel ja juhusuitsetajatel oli igapäevasuitsetajatest suurem tõenäosus olla vabal ajal kehaliselt aktiivne.

Vaba aja kehalise aktiivsuse ja alkoholi tarvitamise vahel leiti statistiliselt oluline seos vaid naiste hulgas. See viitas tõsiasjale, et alkoholi mittetarvitavad ja harva tarvitavad naised olid vabal ajal kehaliselt vähem aktiivsed võrreldes naistega, kes tarvitasid vähemalt ühel korral nädalas kuus ühikut alkoholi korraga. Oluline on märkida, et kogu uuringuperioodi kohta olid olemas vaid alkoholitarvitamise sagedust määravad küsimused. Kuna alkoholi tarvitamise täpseid koguseid ei ole teada, ei tohi neid tulemusi üle tähtsustada.

Et tegemist on läbilõikeuuringutega, siis ei saa rääkida põhjuse ja tagajärje seostest, vaid ainult seostest erinevate tegurite vahel.

Uurimistööle tuginedes soovitab Marii Mikk jätkata vaba aja kehalise aktiivsuse suundumuste väljaselgitamiseks regulaarseid terviseuuringuid ning propageerida kehalist aktiivsust just vähem liikuvates rühmades, pöörades tähelepanu vaba aja kehalise aktiivsusega seotud teguritele.