See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Kaks EKA doktoritööd moduleeritud puitarhitektuuri vajakajäämistest ja tänastest tehnilistest võimalustest


27.12.2020       Kristina Jõekalda
  • Pihlak_Tuksam.jpg

21.–22. detsembril 2020 kaitsti Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise erialal kaks omavahel põimunud praktikapõhist doktoritööd: Sille Pihlaku „Prototyping Protocols, Protocolling Prototypes: A Methodological Development of Somatic Modularity for Algorithmic Timber Architecture in Estonian Context“ ning Siim Tuksami „Modulated Modularity – From Mass Customisation to Custom Mass Production“. Mõlemad tuginevad autorite 2015. aastal asutatud ühise arhitektuuribüroo PART (Practice for Architecture, Research and Theory) tegevusele, mis korduvalt tunnustust pälvinud, kuid lähenevad sellele kirjalikes töödes eri vaatepunktist.

Siim Tuksami doktoritöö, eestikeelse pealkirjaga „Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni“, vaatleb modulaarse arhitektuuri ajaloolist kujunemist. Ta võtab lähtepunktiks asjaolu, et kuigi ehitussektori digitaliseerimine on täies hoos, ei ole masskohandamine erikujuliste detailide abil ennast siiani tõestanud. „Näib, et arhitektuur on sunnitud pigem kohanema tööstusega kui vastupidi. Kuidas on võimalik säilitada arhitektuuri autonoomia, seistes silmitsi ulatusliku standardiseerimise, automatiseerimise ja tehisintellektiga?“ küsib Tuksam.

Digitaalne arhitektuur kui kriitiline diskursus on suuresti üles ehitatud Gilles Deleuze’i voltimise ideele, mis kirjeldab mateeria kujunemist pideva protsessina. Tuksam seab sellise sujuva kohanemise produktiivsuse kahtluse alla. Tema väitekiri on samaaegselt tulevikku vaatav ja reflektiivne – eksperimentaalne disainiuurimus, mis muundub nii praktikapõhiseks kui teoreetiliseks uurimuseks. Mimeetilistel algoritmidel ja adaptiivsel tektoonikal põhinevate projektide katsetamisest Eesti puitmajatööstuses on ta välja kasvatanud eelratsionaliseeritud disainimeetodi – moduleeritud modulaarsuse –, mis võimaldab luua variatsiooni standardsetest elementidest.

Sille Pihlaku väitekiri, eestikeelse pealkirjaga „Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe: Somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine puitarhitektuuris“, vaatleb somaatilist modulaarsust kui kontseptuaalset mudelit, mis võimaldab luua meetodi heterogeense paindliku ruumi ja tektoonika kujundamiseks. Teda huvitab digitaalse arhitektuuri arengu juures tööprotsesside range seos arhitektuuripraksise loomingulise väljundiga. Nõnda kaardistab Pihlak arhitekti töös rakendatavate eeskirjade („protokollide“) ja nendest põlvnevate tüüplahenduste („prototüüpide“) vahelist mõjusat sidet. Teisisõnu on Pihlaku huvi jätkusuutliku disaini lõimumisel ehitustööstusega, hoone tootmiseahela automatiseeritusel ning detaili ja üldvormi vahelistel seostel.

Pihlaku väitel näitavad Eesti ehitusmaastiku „hiljutised arengud võimalust asetada taastuvad ehitusmaterjalid taas hoonete projekteerimisahelaisse, rakendades algoritmilist koostöövoogu arhitektide, inseneride ja tootjate vahel. Analüüsitud töövoogudel ja nende käigus valminud väikevormidel on mitmeid ühisjooni, mis teevad võimalikuks puitarhitektuuri kasutuspotentsiaali tõusu ka suureskaalalises ehituses.“ Ta järeldab, et arhitekti kaasamine protsessi kõikidesse etappidesse – määratledes parameetreid, mitte numbreid – võimaldab ühtsemaid disainilahendusi. Töö pakub arhitektuuribüroo PART näitel välja abstraktse tööriistakomplekti, mis aitab korraldada loominguliste protsesside kaootilist olemust ning toetab keerukate geomeetriate ja materjalidega ehitamist. 

Pihlaku juhendajad olid dr Jüri Kermik (EKA) ja dr Roland Snooks (RMIT University), eelretsensendid ja ühtlasi oponendid prof Michael U. Hensel (Vienna University of Technology) ja dr Jan van Schaik (RMIT University). Pihlaku väitekirja täistekst: https://eka.entu.ee/shared/429387/jVe80gDRvOvgwBulkjEjQltnEgOBGdho2YpWcrn1VtrI4YdpjeBbC6k86uq9BqXo

Tuksami juhendajad olid dr Renee Puusepp (EKA) ja dr Antoine Picon (Harvard University), tema eelretsensendid dr John Harding (University of Reading) ning Andrew Witt (Harvard University), viimane oli ühtlasi oponent. Tuksami väitekirja täistekst: https://eka.entu.ee/shared/429388/f5o85gKLRPhIsRZJFRLgmOJ084gFAWKm8DKOMiL77mpqepaJG2YcLsWmqr6EJcMU

Täiendav info: Sille Pihlak (sille.pihlak@artun.ee) ja Siim Tuksam (siim.tuksam@artun.ee). Vt http://part.archi/