See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

EKA doktoritöö aastate 1986–1994 arhitektuurist: üleminekuaja asemel on mõtet rääkida interreegnumist


27.12.2020       Kristina Jõekalda
  • 3053210.jpg

Ingrid Ruudi kaitses 18. detsembril 2020 Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute erialal doktoritöö „Spaces of the Interregnum. Transformations in Estonian Architecture and Art, 1986–1994“, vaadeldes seda mitte ajutise üleminekuna „normaalsusesse“, vaid spetsiifilise ja iseväärtusega ajastuna.

Eesti arhitektuuriajaloos kipuvad hilisnõukogude postmodernismi käsitlused lõppema 1980. aastate keskpaigaga, samas kui taasiseseisvunud riigi arhitektuurilugu jutustatakse enamasti alates 1990. aastate keskpaigast. Nende kahe perioodi vahele jääb tühimik, kus ehitustegevust toimus tõesti märkimisväärselt vähem. Kuid sel väga olulisel ajastul toimus erakordselt aktiivne uue ühiskondliku ruumi loomine ja kujutlemine, mis mõjutab meie ruumikultuuri tänapäevani. Ingrid Ruudi doktoritöö „Ruumiline interreegnum“ esitab väljakutse Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo senisele periodiseerimisele, keskendudes just vahepealsusele. Muutusi Eesti arhitektuuris ja kunstis aastail 1986–1994 käsitleb Ruudi interreegnumina kahe selgepiirilise ühiskondliku formatsiooni vahel.

Üleminek ühest ruumilisest režiimist teiseks toimus mitte selgepiirilise katkestusena, vaid hägusalt ja hübriidselt. Sel dünaamilisel perioodil jätkusid ühelt poolt mõned hilisnõukogude ajast pärit praktikad, teisalt aga kohanduti kiirendatud tempos muutuvate sotsiaalpoliitiliste oludega, omandati ja tõlgendati läänest saabuvaid mõjutusi ning kujutleti uut demokraatlikku ühiskonda toetavat ruumilist korraldust. Doktoritöö näitab, kuidas uue ruumi tootmine leidis aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel, käsitledes nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni.

Ruudi monograafia koosneb viiest omavahel lõdvalt seotud juhtumiuuringust, vaadeldes nii Tõnis Vindi pakutud kõrghoonestusega vabakaubandustsooni Naissaarele, Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaale, Rühm T taotlusi luua arhitektuuri ja performance’i praktika kombinatsioonis ruumilist kontraavalikkust, Tallinna Kunstihoone (1934) renoveerimist George Steinmanni protsessuaalse kunstiteosena kui ka arvukaid realiseerimata jäänud arhitektuuriprojekte ja linnaplaneeringuid.

Ruudi järeldab, et ajastu arhitektuurikultuur oli teostamata jäämisest hoolimata erakordselt vitaalne – arhitektid ja kunstnikud osalesid aktiivselt uut ruumi ja avalikku sfääri kujundavates protessides. Kasutades ära interreegnumi ajastule omast radikaalset avatust, realiseeriti nii hilisnõukogude ajast pärit taotlusi kui ka katsetati avaneva ühiskonnaga saabuvaid uusi võimalusi. Ruumieksperimentide aluseks oli veendumus, et arhitektidel ja kunstnikel on määrav roll uue ruumi kujutlemisel ja loomisel ning õigus ja vastutus osaleda avaliku sfääri kujundamisel. Ruudi leiab, et isegi kui neis protsessides loodud ruumid ei olnud käegakatsutavad, oli neil väga oluline roll intereegnumiaegse ja tänasegi ühiskondliku ruumi vormimisel.

Doktoritöö juhendaja oli prof Andres Kurg, eelretsensendid dr Johannes Saar (Tartu Ülikool) ja prof Vladimir Kulić (Iowa State University), viimane ühtlasi oponent.

Doktoritöö täistekst on kättesaadav siin: https://eka.entu.ee/shared/429386/4Xtqyselbc9zXkqBWFkJu5Gljfr9x6x7NdRhMvgwYfAFjWtjIhM25WoFBe2zuceZ

Täiendav info: Ingrid Ruudi, ingrid.ruudi@artun.ee