See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Tartu Ülikooli doktoritöö heidab valgust haruldasele ainevahetushaigusele Eestis


06.05.2020       Priit Tuvike

Tartu Ülikooli doktoritöös uuriti haruldast ainevahetushaigust fenüülketonuuriat, mida esineb Eestis ühel vastsündinul 6700-st. Haiguskulu leevendamiseks peab inimene olema kogu elu valguvaesel dieetravil. Uuringust nähtus, et paljude Eesti fenüülketonuuria patsientide suguvõsa pärineb Lõuna- ja Kagu-Eestist, kuid rahvusrühmade kaupa haiguse sagedus ei erine.

Meditsiiniteaduste valdkonna neuroteaduste doktorant Hardo Lilleväli kirjeldas oma doktoritöös „Hüperfenüülalanineemiad ja seotud neurofüsioloogilised häired“, et seda haigust põdevatel inimestel on fenüülalaniini hüdroksülaasi puudulikkuse tõttu häiritud toiduvalgust saadava aminohappe fenüülalaniini lagundamine.

„Selle aminohappe kõrge tase ja kõrvalsaadused põhjustavad nii vaimseid kui ka füüsilisi kõrvalekaldeid. Need on aga välditavad, kui patsient saab varakult valguvaesele dieetravile koos kindla asendusseguga,“ rääkis Lilleväli, lisades, et seetõttu on haiguse kiire avastamine äärmiselt oluline. Eestis on vastsündinutele fenüülketonuuria sõeluuringuid tehtud alates 1993. aastast.

„Fenüülketonuuria on pärilik ühe geeni haigus ja me leidsime Eesti fenüülketonuuriapatsientidel 17 erinevat muutust seda haigust põhjustavas PAH geenis. Kõige sagedasem muutus Eesti patsientidel on p.Arg408Trp, mida leidsime 80,4% juhtudel. 87%-l kõigist uuritavatest oli geenimuutuse alatüüp raskem ja seetõttu põhjustab ka tõsisema kuluga haigust,“ kirjeldas Lilleväli.

Eesti fenüülketonuuriapatsientide dieetravi jälgitakse vereanalüüside kaudu, mille vastused talletatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi laboriinfosüsteemis.

Enamasti suudavad patsientide pered hoida aminohappe fenüülalaniini taset ettenähtud piirides varases lapseeas, kuid algkoolis on juba üle poolte patsientide analüüside väärtused soovituslikust kõrgemad. Murdeeas olukord veidi paraneb ja jääb sarnaseks ka täiskasvanutel. Ka teistes riikides on sama tendents. „Arvatavasti on muutused seotud suurema sotsialiseerumisega ja perekonna kontrolli nõrgenemisega varajases koolieas, hiljem aga aitab patsiendi teadlikkuse kasv ravi parandada,“ arutles doktorant.

Haruldastel juhtudel võib fenüülalaniini lagundamise häire tuleneda biopteriini ainevahetuse häirumisest, mis on enamasti kliiniliselt raskema kuluga ja mida on keerulisem ravida.

Lilleväli kirjeldas, et Eestis sündis 1991. aastal biopteriini taastamise häirega (DHPR-i puudulikkusega) laps, kuid seni ei olnud õnnestunud ei tavapärase geenijärjestuse uurimisega ega võimalike kromosoomimuutuste analüüsimisega leida haiguse molekulaarset põhjust. Lahenduseni viis kogu genoomijärjestuse analüüsimine, mis võimaldas leida 9,1 megabaasi suuruse genoomilõigu ümberpöördumise ehk inversiooni, mis katkestas DHPR-ensüümi tootva geeni. Teadaolevalt pole varasemalt leitud nii suurt haigust põhjustavat struktuurimuutust genoomis.

Eri riikides ja eri rahvaste seas on fenüülketonuuriat põhjustavate geenimuutuste spekter väga erinev. „Tänu uuringutele on meile teada täpne olukord Eestis, saame pakkuda fenüülketonuuriaga inimestele täppisdiagnostikat ja prognoosida, kui ranget dieetravi peaks patsient pidama ning kas talle on võimalik rakendada dieedi pehmendamiseks biopteriinravi. Dieedi järgimise uuring näitas meile kätte kitsaskohad, millele ravi koordineerivad arstid võiksid rõhku panna ja mida patsientide perekonnad peaksid silmas pidama,“ rääkis Lilleväli.

Doktoritöös leitud DHPR-i geenijärjestust katkestav inversioon on unikaalne haigust põhjustav muutus ja genoomi sekveneerimine võiks lahendada edaspidi nii mõnegi teise seni selgusetuks jäänud haigusjuhtumi põhjuse.

Hardo Lilleväli kaitseb doktoritööd „Hüperfenüülalanineemiad ja seotud neurofüsioloogilised häired“ 12. mail kell 15.00 Biomeedikumi auditooriumis 1006 (Ravila 19, Tartu). Kaitsmine toimub otseülekande vahendusel, vaata kaitsmise otseülekannet Teams keskkonnas.

Doktoritöö juhendajad on Tartu Ülikooli kliinilise geneetika professor Katrin Õunap ja inimese füsioloogia vanemteadur Kersti Lilleväli.