Teadlased: vetikaid Võrtsjärves ei tasu karta


01.08.2019       Risto Mets
  • Võrtsjärv.jpg

Viimasel ajal on inimesed satelliitfotosid silmitsedes tundnud muret Võrtsjärve seisundi pärast ning järves ei juleta ujuda. Maaülikooli teadur Lea Tuvikene, juhtivteadur Peeter Nõges ja professor Tiina Nõges selgitavad, mida satelliitfotod Peipsi järvest ja Võrtsjärvest tegelikult näitavad.

Sotsiaalmeediakeskkonnas Facebook grupis nimega "Ohtlikud ilmanähtused Eestis" ilmus 29. juulil postitus, mis näitab satelliitfotosid ning tõdeb, et eriti suur on sinivetikate kontsentratsioon Võrtsjärves. Maaülikooli teadlaste kommentaar on, et satelliitpildid võivad olla petlikud ega sisalda kogu informatsiooni. Levinud on arvamus, et sinivetikate esinemine järvedes on erakordne ning alati halb nähtus. Tegelikult sisaldub neid teiste vetikate hulgas praktiliselt kõigis järvedes ja alati. Suve teises pooles võivad need sageli teiste vetikate üle domineerida, enamik neist ei ole aga toksilised. Nii on ka Võrtsjärves küll palju sinivetikaid, kuid enamik neist ei põhjusta õitsenguid ega ole mürgised.

Viimase 40 aasta jooksul pole Võrtsjärves klassikalist sinivetikaõitsengut olnud. Kuigi satelliidi ülesvõttelt võib jääda hirmutav mulje, on suure pinnaga ja madala Võrtsjärve vesi alati sogane põhjasetetest ülessegatud heljumi tõttu. Seda eriti vihmavaesel suvel, kui järve veetase keskmisest rohkem alaneb. Lisaks on juulis-augustis enamasti ka vetikate kõrgaeg.

22. juulil Võrtsjärve seirel võetud planktoniproovi analüüs näitas, et vetikate hulk ei ole tavapärasest suvisest hulgast suurem ning sinivetikad moodustavad, üsna tavapäraselt suviste proovide puhul, ca 80% kõigist vetikatest. Kõige arvukamad on toksiine mittetoovad sinivetika liigid Limnothrix redekei ja Limnothrix planktonica, kes on Võrtsjärve sogases vees saavutanud teiste vetikate ees praktiliselt ületamatu konkurentsieelise just oma suure varjutaluvuse ja võimega veesambas üles-alla liikudes paremaid valgustingimusi otsida.

Seega, kuigi Võrtsjärve vesi näib hirmus „paks“ ja roheline, ei ole suplejatel põhjust ohtu karta. Seevastu Peipsis, kus sinivetikaid näib küll vähem, tuleb ettevaatlik olla, sest mitmed sealsed liigid (näiteks palja silmaga nähtav Gloeotrichia echinulata) põhjustavad juulis-augustis püsivalt palavate ilmadega õitsenguid ning on mürgised. Seejuures, nagu ka sateliitpildilt näha, ei ole vetikate biomassi jaotus järves ühtlane ning sõltub paljuski veetemperatuurist, tuule tugevusest ja suunast. Nii on vetikate kontsentratsioon suur sageli just ranna-aladel.