See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

Tartu Ülikooli teadlased arendavad väikelastele sobivaid ravimeid


21.06.2018       Kaja Karo

TÜ teadlased töötavad välja vastsündinutele ja väikelastele sobivaid ravimeid ning uurivad olemasolevate ravimite sobivust, sest väikestele patsientidele mõeldud ravimpreparaatidest on suur puudus, kirjutab ERR Novaator.

Praegu tuleb lastel sageli leppida neile kohandatud täiskasvanute ravimitega, mis paraku võivad sisaldada ka neile mittesobivad abiaineid.

„Juba aastaid on räägitud, et vastsündinutel oleks vaja neile sobivamaid ravimeid, täpsemalt ravimvorme,“ selgitas Karin Kogermann Tartu Ülikooli farmaatsia instituudist.

Ta kinnitas, et probleemist on lõpuks aru saadud ja nüüd juba liigutakse ka olukorra lahendamise poole. Selleks kohandatakse Euroopa Liidu direktiive ning tehakse teadusuuringuid Tartu Ülikoolis ja teistes Euroopa teadusasutustes.

Siinkohal olgu öeldud, et ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, millega tagatakse raviaine jõudmine toimekohale. Ravimvormiks nimetatakse ravimi kuju, millisena seda patsiendile manustatakse – see võib olla näiteks tahke, vedel, pooltahke või gaasiline.

Ühte uudset ja sobivat viisi laste ravimvormide valmistamiseks – kahemõõtmelist (2D) tindiprintimist – uuris äsja Tartu Ülikoolis ja samal ajal ka Åbo Akadeemilises Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Mirja Palo. Printimistehnoloogia uurimist plaanitakse farmaatsia instituudis jätkata.

Seda, milliseid uusi lahendusi lastele tahkete ravimvormide manustamiseks ja annuste täpsuse parandamiseks veel Tartu Ülikoolis arendatakse, on teadlased kirjeldanud ka hiljuti ilmunud teadusartiklis.

Seal selgitavad Tartu Ülikooli teadlased esmalt probleemi olemust: miks lapsed on eriline patsientide rühm ja miks ei ole mõistlik neile alati manustada täiskasvanutele mõeldud ravimpreparaate. Ebasobivad võivad olla nii ravimvorm, manustamisviis kui ka abiained

Selles teadusartiklis kinnitavad autorid veel kord, et laps ei ole väike täiskasvanu.

Muu hulgas räägitakse sellest, et laste populatsioon on väga ebaühtlane ehk heterogeenne. „Imik ja eelkooliealine või teismeline vajavad tavaliselt erinevaid raviaine annuseid ning tihtipeale ka erinevaid ravimvorme, mis sobiksid just nende eale. Lapse vanusest sõltub seegi, missugused ja millistes kogustes ravimites olevad abiained talle sobivad,“ selgitas autor.

Probleemi olemus peitub Kogermanni sõnul kõigis nimetatud asjaoludes. Ta kirjeldab, et kui haigele lapsele on vaja määrata raviaine ja selleks pole olemas spetsiaalset lastele mõeldud ravimpreparaati, siis praegu kohandatakse lastele manustamiseks täiskasvanutele mõeldud ravimpreparaat.

„Täiskasvanute ravimpreparaat muudetakse lapsele sobivamaks, ent tootja pole seda tihtipeale ette näinud. Keegi pole ka uurinud, kas ja kuidas see preparaadi kvaliteeti mõjutab,“ selgitas Kogermann. „Ka ükski ravimitootja ei anna garantiid, kuidas nende ravim organismis täpselt toimib.“

„Raviaine annuseid püütakse küll täpselt välja arvutada ja selgitatakse ka seda, milline ravimi kogus on mingile eale kohane. Samas ei ole siiani keegi pööranud piisavalt tähelepanu sellele, et raviainete kõrval sisaldavad ravimid veel abiaineid,“ rääkis farmaatsiateadlane.

Ta jätkas: „Abiaineid kasutatakse ravimvormis erinevatel eesmärkidel. Kõigi abiainete puhul peab tootja täpsustama, miks seda kasutatakse, ja tõestama selle oodatud funktsiooni. Näiteks ravimi paremaks säilimiseks mõeldud abiained, mis on täiskasvanu ravimpreparaadis, ei sobi alati lastele või on nende kogused lastele manustamiseks liiga suured. Ilmekas näide on etanool, mida kasutatakse paljudes ravimvormides lahustina. Selliste ravimpreparaatide manustamisel lastele on kirjeldatud mitmeid mürgistusjuhtumeid.“

Asjakohased doktoritööd

Kas ja kui palju leidub haiglates lastele manustatavates ravimpreparaatides lastele ebasobivaid abiaineid, on uurinud ka Tartu Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Jana Lass ja Georgi Nellis.

Nende teadustööde kõige tähtsam sõnum on, et Euroopa turul on sageli olemas ka alternatiivsed ravimpreparaadid, mis ei sisalda lastele ebasobivaid abiaineid.

Samuti tõestati nende doktoritöödega, et riigiti ja haiglati manustatakse Euroopas lastele sama raviainet eri preparaatidena. Lisaks leidsid Lass ja Nellis, et paljudel juhtudel on võimalik leida lapsele sobivam ravimpreparaat ning vältida nii neile riskantseid abiaineid. 

Kogermanni sõnul tuleb riski ja kasu suhet alati kriitiliselt hinnata.

„See tähendab, et peame iga kord küsima, kummal juhul on väiksem komplikatsioonirisk: kas säilitusaine puudumisel või lapsele sobimatu säilitusaine manustamisel,“ sõnas ta. Seega tuleb kaaluda, kummal juhul võivad olla halvemad tagajärjed – kas siis, kui ravimis puudub säilitusaine ja see võib seetõttu bakteritega saastuda või siis, kui lapsele antakse talle sobimatut või sobimatus kontsentratsioonis säilitusainet.

Tartu Ülikool ja Euroopa

Kuna lastele sobivate ravimvormide puudumine on ainult osa laste ravimikasutusega seotud probleemidest, lõid Tartu Ülikooli teadlased Eesti lasteuuringute võrgustiku, kuhu kuuluvad pediaatrid, lasteõed, proviisorid, keemikud ja matemaatikud. Võrgustikku juhib professor Irja Lutsar, kes esindab ka 2007. aastal loodud Euroopa Ravimiameti lasteravimite komiteed Eestis. 

Lasteravimite komitee juures tegutseb spetsiaalselt laste ravimvormide sobivuse hindamisega tegelev ravimvormi töörühm, mille töös osaleb Eesti esindajana Jana Lass.

Suur osa Tartu Ülikoolis seni tehtud teadustööst on olnud seotud olemasolevate ravimvormide sobilikkuse hindamise ja sobimatutele ravimvormidele tähelepanu juhtimisega. Kliinilise proviisori Jana Lassi arvates on kõige suurem töö olnud juba mainitud Georgi Nellise väitekirja osana tehtud ESNEE uuring.

Samuti on Euroopa Ravimiamet viimaks välja pakkunud juhendid, mis soodustavad lastele mõeldud ravimite väljatöötamist. Muu hulgas on neis ette nähtud, et tulevikus peab hakkama arendama ka lastele sobivaid ravimpreparaate neile sobivas ravimvormis.

Farmaatsia vanemteaduri Kogermanni sõnul on väga oluline, et Euroopa Ravimiamet on andnud ravimitööstusele selge signaali, et nüüd tuleb hakata välja töötama ka just lastele mõeldud ravimeid. „Rahaliselt ei ole see tootjale kindlasti atraktiivne, ent patsientide huve silmas pidades on see ülimalt tähtis,“ ütles Kogermann.

 

Mis on ravimvorm?

Ravimvorm on farmatseutiliste võtete kogum, millega tagatakse raviaine jõudmine toimekohale. Ravimvormiks nimetatakse ravimi kuju, millisena seda patsiendile manustatakse – see võib olla näiteks tahke, vedel, pooltahke või gaasiline.

Ravimvormide tänapäevasem klassifikatsioon arvestab peale mainitud agregaatolekule ka manustamisviisi ja raviaine vabanemise kiirust ravimvormist. See tähendab, et enne, kui raviaine jõuab patsiendini, antakse raviainele abiainete ja mitmesuguste tehnoloogiliste võtetega manustamiseks sobiv kuju ehk ravimvorm. Sageli sõltub ravimvormi valik patsiendi east ja muudest eripäradest.

Toimetaja: Katre Tatrik, ERR Novaator


21.06.2018−...