See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus

EKA doktoritöö uuris rahvusluse mõju kunstiajalookirjutusele ja pärandiloomele


30.11.2020       Pille Epner
  • J6ekalda_diss_cover_2020.jpg

Kristina Jõekalda kaitses Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis 20. novembril doktoritöö „Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil““, mis vaatleb rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja muinsuskaitses ning nende mõju hilisematele eesti autoritele.

Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Kristina Jõekalda väitekiri „German Monuments in the Baltic Heimat? A Historiography of Heritage in the „Long Nineteenth Century““ vaatleb siinmail avaldatud varaseid arhitektuuriajaloo ja muinsuskaitse alaseid kirjutisi, enamik neist saksakeelsed. Transnatsionaalne ja transdistsiplinaarne uurimus kõigub kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute piirimail, tõstatades ühtlasi küsimusi nende vahelistest distsiplinaarsetest piiridest.  

Jõekalda artikliväitekiri kõneleb baltisaksluse ja Eesti ala keskaegse ja hilisema arhitektuuri mõtestamise ajaloost 18. sajandi lõpust maailmasõdade vahelise ajani – mitte mälestusmärkidest endist, vaid protsessist, mille käigus neist vormiti „pärand“, nii pildis, sõnas kui praktikas. See ei olnud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, kuid ühtaegu nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Jõekalda tekstianalüütiline töö keskendub iseäranis nendele kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavatele kirjutistele, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvuse küsimustega. Kriitilise historiograafia võtmes uurimuse allikateks on kunstiajaloo üldkäsitlused ja laia levikuga tekstid, kus ideoloogilised positsioonid ilmnevad artikuleeritumalt, eriti tõuseb esile õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni (1849–1919) panus.

Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem mõlema valdkonna populaarset mõõdet, väljaspool akadeemilisi ringkondi. Jõekalda doktoritöö püüab näidata, et rahvusliku pärandi idee pole tagasiviidav mitte ainult eesti rahvusluseni, vaid ka baltisaksa patriootliku liikumiseni, mis tegeles samuti oma õilsa mineviku sümbolite loomise ja säilitamisega saksa identiteedi taustal.

See on esimene katse Eesti humanitaarias adresseerida väljakutseid, mille on kunstiteadusele esitanud pärandiuuringud, valdkond, mis kipub üldjuhul piirduma tänapäeva uurimisega. Samas tungib analüüs ka saksa diasporaa ning rahvusluseuuringute mängumaale, vaadeldes „pärandit“, Heimat’i ja „rahvust“ kui konstruktsioone. Doktoritöö käsitleb niisiis arhitektuuri mälestusmärkidega seotud visioone katkestustest ja jätkuvusest, samasusest ja erinevusest, lokaalsusest ja universaalsusest, rahvuslikkusest ja rahvusvahelisusest, baltilikkusest ja saksapärasusest (ja eestilikkusest), teaduslikkusest ja populariseerimisest.


Täiendav info: Kristina Jõekalda, kristina.joekalda@artun.ee