See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Personaalne uurimistoetus" projekt PUT177
PUT177 "VITILIIGO PATOGENEESI MOLEKULAARSED MEHHANISMID, T-RAKKUDE ROLL VITILIIGO PATOGENEESIS. (1.01.2013−31.12.2016)", Külli Kingo, Tartu Ülikool, Meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut.
PUT177
VITILIIGO PATOGENEESI MOLEKULAARSED MEHHANISMID, T-RAKKUDE ROLL VITILIIGO PATOGENEESIS.
MOLECULAR MECHANISMS OF THE PATHOGENESIS OF VITILIGO, THE ROLE OF T-CELLS IN THE PATHOGENESIS OF VITILIGO
1.01.2013
31.12.2016
Teadus- ja arendusprojekt
Personaalne uurimistoetus
Otsinguprojekt
ValdkondAlamvaldkondCERCS erialaFrascati Manual’i erialaProtsent
3. Terviseuuringud3.7. Kliiniline meditsiinB630 Dermatoloogia, veneroloogia3.2. Kliiniline meditsiin (anestesioloogia, pediaatria, sünnitusabi ja günekoloogia, sisehaigused, kirurgia, stomatoloogia, neuroloogia, psühhiaatria, radioloogia, terapeutika, otorinolarüngoloogia, oftalmoloogia)70,0
3. Terviseuuringud3.11. Terviseuuringutega seotud uuringud, näiteks biokeemia, geneetika, mikrobioloogia, biotehnoloogia, molekulaarbioloogia, rakubioloogia, biofüüsika ja bioinformaatikaB790 Kliiniline geneetika3.1. Biomeditsiin (anatoomia, tsütoloogia, füsioloogia, geneetika, farmaatsia, farmakoloogia, kliiniline keemia, kliiniline mikrobioloogia, patoloogia)30,0
PerioodSumma
01.01.2013−31.12.201354 360,00 EUR
01.01.2014−31.12.201454 360,00 EUR
01.01.2015−31.12.201554 360,00 EUR
01.01.2016−31.12.201654 360,00 EUR
217 440,00 EUR

Käesoleva uuringu eesmärgiks on selgitada erinevate tsütokiinide ja rakutüüpide rolli melanotsüütide kahjustuste tekkes vitiliigo korral, mille haigustunnusteks on lokaliseerunud või generaliseerunud naha, juuste ja limaskestade depigmentatsioon. Uurime mitmete tsütokiinide mõju primaarsetele melanotsüütidele, et kirjeldada nende osalust erinevates rakulistes protsessides nagu stressi-molekulide aktivatsioon, melanogeneesi markerite tasemed, autofaagia, miRNA aktivatsioon ja apoptoos ning tuvastada seeläbi mehhanisme, mis põhjustavad melanotsüütide hävimist. Samuti uurime erinevaid T-rakkude populatsioone perifeerses veres ja vitiliigo kahjustatud nahas (Treg, Th1, Th17, Th22 and antigeen-spetsiifilised T-rakud), määrates nende hulka, tsütokiinide sekretsiooni taset ja nii mRNA kui ka miRNA profiile. Viime läbi ka geneetiliste variatsioonide (koopiaarvu variatsioonid ja üksiknukleotiidsed polümorfismid) analüüsid kandidaatgeenide suhtes.
The aim of this research is to clarify the role of different cytokines and cell types in the process of melanocyte damage in vitiligo, a disease characterised by localised or generalised depigmentation of skin, hair and mucosal surfaces. We study the effects of multiple cytokines on primary melanocytes to dissect their function on various cellular processes such as stress-molecule upregulation, melanogenesis marker levels, autophagy, upregulation of miRNAs and apoptosis to identify the mechanisms that are leading to melanocyte destruction. We study various T cell populations in peripheral blood and vitiligo lesions (Treg, Th1, Th17, Th22 and antigen-specific T-cells), their abundance, cytokine secretion level and mRNA as well as miRNA profile. We also perform genetic variations (copy number variation and single nucleotide polymorphism) analysis in established candidate genes.
Kuigi vitiliigo ei ole ennekõike kliiniliselt põletikuline haigus, siis molekulaarsel tasandil on näidatud põletikuliste tsütokiinide, rakkude ja antikehade osalust. Käesoleva projekti eesmärgiks oli hinnata erinevates immuunvastuse etappides osalevate markerite ekspressiooni vitiliigo patsientide naha- ja vereproovides. Uuringute kõige olulisemad tulemused viitavad, et tüüp I interferoonid, autofaagia ja tsütotoksilised rakud osalevad vitiliigo patogeneesis. Teostasime psoriaasi- ja vitiliigohaigetel kogu genoomi transkriptoomi analüüsi. Psoriaasiga patsientide kahjustunud nahas esines kaasasündinud immuunsuse ning IL-17 ja IL-10 signaalradade aktivatsiooni tõus. Eristus spetsiifiline psoriaasi kahjustamata naha profiil, jäädes kahjustatud ja kontrollgrupi naha vahepeale. Üksikute geenide seast olid silmapaistvalt kõrgema ekspressiooniga IL36G ja IL36RN, mida kinnitas ka täiendav QRT-PCR analüüs. Järgmises etapis oli vaatluse all IL-36 tsütokiinide perekond ning IL37 ja IL1F10. Kõik IL-36 perekonna geenid olid märgatavalt kõrgenenud mRNA ekspressiooniga psoriaasi kahjustatud nahas, suurim oli efekt IL36G ja IL36RN korral. Täiendavalt määratud IL-36γ valgu tase nahaproovides kinnitas mRNA ekspressiooni andmeid ‒ kõrgem psoriaasi kahjustamata ja eriti kõrge kahjustatud nahas. Viimaks viidi läbi geneetiline assotsiatsiooniuuring IL36G geeni polümporfismide suhtes. Kolme ühenukleotiidse polümorfismi alleelisagedused erinesid oluliselt patsientide ja kontrollide vahel, viidates nende võimalikule osalusele psoriaasis. Kokkuvõttes osutavad saadud tulemused koos varasemate andmete kontekstiga IL-36γ võtmerollile psoriaasi patoloogias. Lisaks, geneetiline assotsiatsiooniuuring klass II tsütokiinide perekonna polümorfismide suhtes näitas nende assotsiatsioone vitiliigoga. Kõige olulisemad tulemused saadi IL22, IL26 ja IFNAR1 geenide piirkondadest. Viimasena tuvastati IL22 geeni koopiaarvu variatsioonide seos psoriaasi raskusastmega.