See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Eesti Teadusfondi uurimistoetus" projekt ETF8715
ETF8715 "Hinge ja surematuse käsitlused briti mõtlemises (1640-1740) (1.01.2011−31.12.2014)", Roomet Jakapi, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond.
ETF8715
Hinge ja surematuse käsitlused briti mõtlemises (1640-1740)
Conceptions of the Soul and Immortality in the British Thought from 1640 to 1740
1.01.2011
31.12.2014
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.1. FilosoofiaH130 Filosoofia ajalugu 6.3. Muud humanitaarteadused (filosoofia - s.h. teaduse ja tehnika filosoofia, kunstiteadused, kunstiajalugu, kunstikriitika, maalikunst, skulptuur, muusikateadus, teatriteadus, religioon, teoloogia jne.)100,0
AsutusRollPeriood
Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskondkoordinaator01.01.2011−31.12.2014
PerioodSumma
01.01.2011−31.12.201113 200,00 EUR
01.01.2012−31.12.201213 200,00 EUR
01.01.2013−31.12.201313 200,00 EUR
01.01.2014−31.12.201413 200,00 EUR
52 800,00 EUR

Käesoleva projekti raames uuritakse varauusaegsete briti mõtlejate käsitlusi hingest ja selle kognitiivsetest võimetest, keskendudes hingele selle surmajärgseis olekuis. Ajaliselt on uurimus piiratud vahemikuga 1640-1740, mis markeerib laias laastus Hume’i eelset ajastut briti varauusaegses filosoofias. Nüüdisaegsed uurimused tollaste hingekäsitluste kohta piirduvad reeglina hinge praeguse, kehastunud oleku (present state) vaatlemisega. Samas on teada, et varauusaegsed filosoofid ise olid samavõrd huvitatud hinge tulevasist, surmajärgseist olekuist (future states) ning pakkusid nende kohta välja filosoofilis-teoloogilisi käsitlusi. Viimaseid ei ole seni süstemaatiliselt välja toodud, uuritud ega kõrvutatud ning nimelt seda teha ongi antud projekti eesmärgiks. Nõnda peaks see uurimus avardama senist arusaama varauusaegsest filosoofiast. Hinge kognitiivsete võimete all peetakse siin silmas meeletaju, mälu, kujutlusvõimet, aru ja intellekti. Tollal käibinud arusaama kohaselt ei saanud enamus neist võimeist toimida keha osaluseta, ent kõrgemate võimete nagu aru ja intellekti puhul oli kehast sõltuvus vaieldav. Uurimuse eesmärke silmas pidades võib tolle perioodi briti mõtlejad jagada laias laastus kaheks: (1) need, kes kiriku toel mõistsid hinge immateriaalse, kehast lahutatava substantsina (nt H. More, S. Clarke, G. Berkeley, S. Colliber) ning (2) need, kes eitasid säärase substantsi olemasolu ja kaldusid seeläbi kristlikku mortalismi (nt Th. Hobbes, W. Coward, A. Collins, J. Locke). Esimesed pakkusid oma filosoofilistele hingekäsitlustele tuginedes välja nii hinge eraldatud oleku (separate state) kui lõpliku oleku (final state) kirjeldusi, milles seletatakse, millised hinge kognitiivsed võimed surma hetkel kaovad ja millised säilivad, millised taastuvad ihulikul ülestõusmisel ning milliste võimete abil saab kehast eraldunud hing tajuda spirituaalseid ja kehalisi objekte. Uurimuses püütakse üksikasjalikult näidata, kuidas erinevad hinge surmajärgsete olekute käsitlused filosoofide töödes tulenevad nende spetsiifilistest arusaamadest hinge loomuse ja kognitiivsete võimete kohta. Projekti ühe keskse hüpoteesi kohaselt olenesid hinge eraldatud oleku kirjeldused eelkõige sellest, kas või milliseid kognitiivseid võimeid peeti kehast sõltumatuks – viimased omistati ka kehast eraldunud hingele.
The project is concerned with the conceptions of human soul put forward by British thinkers in the period of 1640-1740. In particular, it proposes to study their philosophico-theological accounts of the soul in its post-mortal states. Modern scholarly literature on the Early Modern conceptions of the soul focuses mainly on the soul in its present, embodied state. In this way, the modern scholarship tends to ignore an important aspect of their views, for Early Modern philosophers were equally interested in soul’s immortality and afterlife. They produced numerous accounts of the separate/intermediate as well as final state of the soul. No systematic research has been done on these accounts to be found in the works of British thinkers. The project aims to expound, compare and analyze the views and arguments concerning the future states of souls in their textual and intellectual context. Thus the project is intended to broaden our current understanding of Early Modern Philosophy. Early Modern philosophers disagreed on whether any of the cognitive faculties of the soul could function independently of the body. According to the standard view, the soul exercised the senses, imagination and memory by means of bodily apparatus. The dependence of the higher faculties such as reason and intellect on the body was disputable. The British philosophers of the period can be broadly divided into two groups: (1) those who adopted (e.g. H. More, S. Clarke, G. Berkeley, S. Colliber) and (2) those who rejected (e.g. Th. Hobbes, W. Coward, A. Collins, J. Locke) the notion of incorporeal substance. The former advanced fairly detailed philosophico-theological accounts of the separate state. They explained what cognitive powers would be lost or retained after bodily death, regained at the resurrection, and what powers would enable the disembodied soul to perceive spiritual and corporeal objects. The latter group of thinkers tended towards Christian mortalism. The project aims to show in detail how specific philosophical conceptions of the soul in combination with specific religious beliefs gave rise to different accounts of the cognitive powers or faculties of the post mortem soul. According to one of the main working hypotheses of the project, these accounts turned on what cognitive faculties were considered to be independent of the body. The latter faculties would be ascribed to the disembodied soul as well.
Projekti tulemused kinnitasid enamust tööhüpoteesidest. Uurimus näitas, et varauusaegsete briti mõtlejate poolt esitatud hinge surmajärgsete seisundite kirjeldused on otseselt ja tugevasti seotud nende mõtlejate arusaamaga sellest, milline on hinge loomus ja kognitiivsed võimed. Kõnealuse perioodi (1640-1740) filosoofias on need spekulatiivsed kirjeldused hingekontseptsioonide loomulikuks osaks. Uurimuses toodi välja asjassepuutuvate hingekäsituste tüübid, nende käsituste vahelised mõjutusseosed ja samuti nende olulisemad allikad antiik- ja keskaegses filosoofias.