See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Eesti Teadusfondi uurimistoetus" projekt ETF8273
ETF8273 "Arteriaalse hüpertensiooni hemodünaamika patofüsioloogilise profiili ja antihüpertensiivse ravi efektiivsuse vahelised seosed (1.01.2010−31.12.2012)", Priit Kampus, Tartu Ülikool, Arstiteaduskond.
ETF8273
Arteriaalse hüpertensiooni hemodünaamika patofüsioloogilise profiili ja antihüpertensiivse ravi efektiivsuse vahelised seosed
Relationship between underlying hemodynamic abnormality and antihypertensive treatment in patient with arterial hypertension
1.01.2010
31.12.2012
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
3. Terviseuuringud3.7. Kliiniline meditsiinB530 Südame-veresoonkonna haigused 3.2. Kliiniline meditsiin (anestesioloogia, pediaatria, sünnitusabi ja günekoloogia, sisehaigused, kirurgia, stomatoloogia, neuroloogia, psühhiaatria, radioloogia, terapeutika, otorinolarüngoloogia, oftalmoloogia)100,0
AsutusRollPeriood
Tartu Ülikool, Arstiteaduskondkoordinaator01.01.2010−31.12.2012
PerioodSumma
01.01.2010−31.12.2010216 000,00 EEK (13 804,92 EUR)
01.01.2011−31.12.201113 804,80 EUR
01.01.2012−31.12.201213 804,80 EUR
41 414,52 EUR

Südame- ja veresoonkonna haigused on arenenud riikides ja ka Eestis surmapõhjuste seas esikohal. Hüpertensioon on oluline modifitseeritav südame- ja veresoonkonna haigus, mille all kannatab ligikaudu 1/3 täiskasvanud elanikkonnast. Arteriaalne hüpertensioon on seotud südame isheemiatõve, aju vaskulaarsete haiguste, südame- ja neerupuudulikkusega, olles mainitud haiguste ja seisundite oluliseks ning iseseisvaks riskiteguriks. Vaatamata ravile ei suudeta ohjata vererõhu väärtusi ligi 30 % haigetest, seega ei saavutata antihüpertensiivse raviga soovitud kardiovaskulaarse riski langust. Füsioloogiliselt on essentsiaalset hüpertensiooni sageli käsitletud kui perifeerse vaskulaarse resistentsuse tõusu tagajärjel tekkinud haigust. Selline hüpertensiooni patofüsioloogia on kehtiv eelkõige keskealistel inimestel, kellel on tõusnud nii süstoolne kui diastoolne vererõhk või ainult diastoolne vererõhk. Samas ei kehti see isoleeritud süstoolse hüpertensiooni korral, mis on sagedasim hüpertensiooni tüüp. Noortel süstoolse hüpertensiooniga isikutel pole perifeerne vaskulaarne resistentsus muutunud ja vererõhu kõrgenemine on tingitud eelkõige suurenenud südame minutimahust ning tõusnud suurte arterite jäikusest. Vanematel süstoolse hüpertensiooniga isikutel on põhiline patofüsioloogiline mehhanism just suurenenud suurte arterite jäikus, seejuures südame minutimaht ja vaskulaarne resistentsus on normaalsed. Arusaam, et hüpertensioon on patofüsioloogiliselt heterogeenne seisund on kliiniliselt oluline, kuna hüpertensiooni ravis kasutatavad ravimgrupid omavad erinevat toimet hemodünaamika patofüsioloogilisele profiilile: perifeersele vaskulaarsele resistentsusele, aordi jäikusele, rõhulainete tagasipeegeldumisele ja südame löögimahule. Kehtivad hüpertensiooni ravijuhised aga ei arvesta individuaalset hüpertensiooni patofüsioloogilist profiili. Samas just hemodünaamika arvestamine hüpertensiooni ravis võimaldab medikamentoosset ravi paremini suunata ja saavutada kiiremini ning väiksema arvu ravimitega soovitud vererõhu väärtused. Antud uurimistöö eesmärgiks on kindlaks teha erineva klassi antihüpertensiivsete ravimite mõju hüpertensiooniga haige hemodünaamikale (arterite jäikus, südame minutimaht, tsentraalne ja perifeerne vererõhk, perifeerne resistentsus) ja hemodünaamika seost biokeemiliste parameetritega.
Cardiovascular diseases are the leading cause of death in the world, as well as in Estonia. Hypertension is a most common cardiovascular disease, affecting approximately one-third of the adult population. Number of effective antihypertensive drugs are now available, less than 30% of treated hypertensive patients are at or below target levels. Better understanding of the physiological basis for the hypertension in such individuals is likely to lead to improved blood pressure control, cardiovascular risk and a reduction in the number of antihypertensive drugs required. Physiologically, essential hypertension is often considered to result simply from an increase in peripheral vascular resistance. Although this is largely true in middle-aged subjects with elevation of both systolic and diastolic or just diastolic pressure, recently it has been demonstrated that this is not true in subjects with isolated systolic hypertension – which is now the most common form of hypertension in Europe. In younger subjects with systolic hypertension peripheral resistance is normal and hypertension results primarily from either an elevation of cardiac output or increased stiffness of the large arteries. In older adults with systolic hypertension the main physiological abnormality is stiffening of the large arteries; and cardiac output and resistance are both normal. The recognition that essential hypertension is a physiologically heterogeneous condition is clinically important, because different classes of antihypertensive drugs have different effects on peripheral resistance, aortic stiffness and cardiac output. Existing clinical guidelines concerning antihypertensive therapy do not take the patient’s haemodynamic profile into consideration. Thus, the pathophysiological abnormality underlying blood pressure elevation within an individual seems likely to determine the response to therapy. The main goal of this project is to find out the relation of haemodynamic abnormalities (central and peripheral blood pressure, aortic stiffness, cardiac output, wave reflection and peripheral resistance) in patients with hypertension and their response to different classes of antihypertensive agents.