"Eesti Teadusfondi uurimistoetus" projekt ETF9015
ETF9015 "Eesti värsikultuur soome-ugri ja võrdleva meetrika perspektiivis (1.01.2012−31.12.2014)", Mihhail Lotman, Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut.
ETF9015
Eesti värsikultuur soome-ugri ja võrdleva meetrika perspektiivis
Estonian versification and poetic culture in Finno-Ugric and comparative perspective
1.01.2012
31.12.2014
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.6. Filoloogia ja lingvistikaH390 Üldine ja võrdlev kirjandusteadus, kirjanduskriitika, kirjandusteooria 6.2. Keeleteadus ja kirjandus100,0
AsutusRollPeriood
Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituutkoordinaator01.01.2012−31.12.2014
PerioodSumma
01.01.2012−31.12.20129 600,00 EUR
01.01.2013−31.12.20139 600,00 EUR
01.01.2014−31.12.20149 600,00 EUR
28 800,00 EUR

Projekt kujutab endast kompleksset uuringut, mis hõlmab eesti värsikultuuri eri aspekte: meetrika, rütmika, prosoodia ja funktsionaal-semantika erinevad tahud. Projekti eesmärk on käsitleda eesti värssi ulatuslikumas mahus ja kontekstis kui kunagi varem. Projekti väljundid on sisult interdistsiplinaarsed, haarates kolm valdkonda: eesti värss, soomeugri värss, euroopa kunstvärsi kultuur. Eesti kunstluules põimuvad omavahel kaks tähtsamat traditsiooni. Nendest esimene on läänemeresoome, teine n-ö üldeuroopa värsikultuur. Erinevalt Soomest, kus juba Mikael Agricola kirjutas kunstvärssi rahvavärsi mallide järgi, on Eestis need traditsioonid arenenud paralleelselt kuni 20. sajandi alguseni. Soomeugri värsi uurimise keskmes on läänemeresoome ja ennekõike eesti regivärss, kuid tegeleme ka selle värsi geneesiga. Valitseva seisukoha järgi tuleneb läänemeresoome värss indoeuroopa algupärast (Heikki Paasonen, Aleksei Shahmatov, Matti Kuusi jt). Meie andmed aga sunnivad selles kahtlema ning projekti tähtsam tööhüpotees on järgmine: läänemere-soome värss on oma päritolult seotud teiste soome-ugri (ennekõike läänemere-permi) värsitraditsioonidega. Euroopalikud värsivormid (eriti värsimõõdud) eesti kunstluules on valdavas enamikus tulnud antiiktraditsioonist. Erinevalt paljudest teistest uuseuroopa luuletraditsioonidest on eesti värsi ajaloos unikaalne kogemus mitte üksnes värsiskeemi, vaid ka antiikvärsisüsteemi edasiandmisest, kusjuures erinevalt näiteks ungari või soome luulest, on tegu lausa mitme konkureeriva kvantiteeriva värsisüsteemiga. Nende kirjeldamine on ambitsioonikas eesmärk. Mis puudutab uuseuroopa värssi, siis siin on tähtsaimaks komponentideks saksa ja vene traditsioonid meetrikas, rütmikas ja riimis ning romaani traditsioon stroofikas. Tavaliselt ei ole nende käsitlused piisavalt diferentseeritud. Oma projekti raames püüame neid täpsemalt piiritleda. Töö hüpotees seisneb selles, et eesti värsi reformimisel orienteeruti kindlatele värsitraditsioonidele, mille hulgas mängis suurt rolli ka vene modernistlik värss. Antud projekti raames tegeleme ka problemaatiliste küsimustega (ambivalentsed vormid, uusimad käsitlused, nagu nt kognitiivne meetrika jne), mis on olulised metodoloogia seisukohalt.
The project consists of a composite study which encompasses different aspects of the Estonian versification culture: different facets of metrics, rhythmics, prosody and functional semantics. The purpose of the project is to study Estonian verse in more comprehensive context than ever before. The outputs of the project are of interdisciplinary nature and include three domains: Estonian verse, Finno-Ugric verse and different traditions of European verse. In the Estonian literary poetry two more significant traditions are intertwined. The first of them is Finno-Baltic, the other so-to-say general European poetical culture. Differently from the Finnish poetry where already Mikael Agricola wrote literary verse according to the patterns of popular verse, in Estonian poetry these two traditions have evolved parallelly until the beginning of the 20th century. In the centre of the research of Finno-Ugric verse is the Finno-Baltic and first of all Estonian regisong, but we will treat also the genesis of this verse. The main working hypothesis of the project is that the origin of the Finno-Baltic verse is related to the other Finno-Ugric (first of all Permian-Finnic) verse traditions. European verse forms (especially verse metres) have originated mostly from the ancient tradition. Differently from many other new European poetic traditions the history of Estonian verse involves the experience of transmitting not only the verse scheme, but also the versification system. The description of these is an ambitious objective. As for the new European verse, then here the most important components are the German and Russian traditions in metrics, rhythmics and rhyme and the Romance tradition in strophics. Usually the treatments of these are not distinguished enough. In our approach we will try to delimit these more precisely. On the basis of Russian verse we will analyse the more complicated questions (ambivalent forms, recent approaches, like for instance, cognitive metrics, etc) which are important from the standpoint of methods. These results can be used to describe the Estonian verse as well.
Projektis uuriti eesti värsikultuuri erinevaid tahke: meetriline, rütmiline, prosoodiline ja funktsionaal-semantiline tasand. Värsikultuuri on analüüsitud nii teoreetilises plaanis, asetades erilist rõhku värsi semiootilistele mehhanismidele, kui ka kirjeldavas plaanis, uurides erinevaid värsitehnilisi aspekte, nt rütmikat ja ikonismi. Teoreetilises plaanis on fookuses kaks sõlmküsimust. Esiteks, meetrika ja fonoloogia ning laiemalt, värsi ja keele ning poeetika ja lingvistika vahekord, teiseks, formaalse ja kognitiivse lähenemise vastastikused lähenemised ja tõukumised: formaalselt täiesti erinevad värsistruktuurid võivad olla seotud lähedaste kognitiivsete prototüüpidega. Värsi formaalsele uurimisele on projektis lähenetud kompleksselt, alustades värsiteooriast ja lõpetades selliste praktiliste ülesannetega nagu värssteksti automaatne indekseerimine ja analüüs, samuti värsiteadusliku terminoloogia uurimine ja tesauruse koostamine ning värsiteaduse historiograafia. Tähtsam praktiline väljund on analüüsitavate andmete ja tekstide kättesaadavaks muutmine (eelkõige avalike elektrooniliste andmebaaside kaudu) mitte ainult kitsalt teadusajaloo uurijatele, vaid ka laiale akadeemilisele üldsusele. Eesti luule rütmianalüüsi tulemusi võib kasutada nii kirjandusloolistes uuringutes (nt traditsionalismi ja modernismi mõisted said meie uurimistöös uue dimensiooni), kui ka nt luuletõlkepraktikas. Ent ka teoreetilistel mudelitel on praktiline väärtus ning seda esmajoones samuti tõlkijate jaoks, kusjuures see kehtib nii värsistruktuuride tüpoloogia kohta, mis võimaldab tõlkijal teha teadlikumaid otsuseid värsivormi osas, kui ka luulerütmi mudelite kohta, tänu millele on luuletõlkijatel võimalik senisest mõtestatumaid valikuid.