See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Institutsionaalne uurimistoetus" projekt IUT21-2
IUT21-2 "Järvede toiduahelad ja süsiniku metabolism valgala karbonaatsuse ja kliima gradiendis (1.01.2014−31.12.2019)", Tiina Nõges, Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, limnoloogiakeskus.
IUT21-2
Järvede toiduahelad ja süsiniku metabolism valgala karbonaatsuse ja kliima gradiendis
Lake food webs and C metabolism across gradients of catchment alkalinity and climate
1.01.2014
31.12.2019
Teadus- ja arendusprojekt
Institutsionaalne uurimistoetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
1. Bio- ja keskkonnateadused1.4. Ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogiaB260 Hüdrobioloogia, mere-bioloogia, veeökoloogia, limnoloogia 1.5. Bioteadused (bioloogia, botaanika, bakterioloogia, mikrobioloogia, zooloogia, entomoloogia, geneetika, biokeemia, biofüüsika jt100,0
PerioodSumma
01.01.2014−31.12.2014406 000,00 EUR
01.01.2015−31.12.2015406 000,00 EUR
01.01.2016−31.12.2016406 000,00 EUR
01.01.2017−31.12.2017406 000,00 EUR
01.01.2018−31.12.2018406 000,00 EUR
01.01.2019−31.12.2019406 000,00 EUR
2 436 000,00 EUR

4% Eestist on kaetud järvedega, selle poolest oleme Euroopas 4. kohal. Järvede valgalalt, mis katab üle 50% Eestist kanduvad järvedesse inimtegevuse ja põllumajanduse jäägid. Kui järve ökosüsteemid funktsioneerivad efektiivselt, mattuvad need ained setetesse või muudetakse toiduahelates kalatoodanguks, vesi püsib puhas ja kasvuhoonegaase pigem seotakse kui eraldatakse. Häireid aineringluses on vaja mõista, ennetada ja ravida. Maaülikooli limnoloogiakeskus on Eestis ainulaadne kompetentsikeskus, kus ligi 60 aasta vältel on kogutud andmeid ja teadmisi ning koolitatud kaadrit kogu Eesti veekogude majandamise ja kaitse korraldamiseks. Taotletava IUT kõige laiemaks eesmärgiks on Eestis rahvusvaheliselt kõrgel tasemel oleva ning kogu maailmas prioriteetse süsinikuringe ja veekogude toiduahelatega seotud kompetentsi säilitamine ning arendamine, mis kindlustab teadmistepõhise ja jätkusuutliku veepoliitika gobaalsete muutuste taustal ning sellega seotud rahvusvaheliste kohustuste täitmise.
Lakes form 4% and their catchments >50% of land cover in Estonia making it the 4th richest country by lakes in Europe. Lakes receive increasing natural and anthropogenic loads of substances from their catchments. To a certain limit, healthy lake ecosystems bury these substances in their sediments or convert them into bio-production keeping the water clean, and rather bind than emit greenhouse gases. It is important to prevent, but if present, recognize and cure disorders in lake ecosystem functioning. Over its nearly 60-year existence, Centre for Limnology of EMU has become a unique centre of competence in Estonia collecting data and know-how and educating people for water protection, research and managment. The basic task of the proposed project is to maintain and develop in Estonia the internationally acknowledged competence on carbon cycling and lake food webs that would sustain knowledge based water policy and compliance with international obligations in global change conditions.
Tuginedes Võrtsjärve süsinikubilansile, järve metabolismi pidevmõõtmistele ja C isotoopanalüüsile hindasime, kuidas madal aluseline järv mõjutab CO2 geoloogilist neeldu. Näitasime, et ehkki enamus valglast lähtuvast vesinikkarbonaadi voost voolab muutusteta järvest läbi, pärinevad settiv kaltsiit ja suur osa orgaanilise ainena settivast süsinikust selles järves siiski valglast ja mitte järve atmosfäärsest gaasivahetusest. Suur ja madal eutroofne parasvöötmejärv osutus suhteliselt süsinikuneutraalseks, kus vaid intensiivse fotosünteesi perioodidel langeb CO2 küllastus sedavõrd, et teda võetakse atmosfäärist lisaks. Uudse tulemusena näitasime, et suured järved on kliimamuutuste suhtes vähem tundlikud kui väikesed järved. Siiski soodustab kliimamuutustest tingitud toitainete sisalduse kasv ja veetaseme tõus ka madala suurjärve produktsiooni ning kasvuhoonegaaside emisiooni, sealhulgas metaani teket, millest osa kasutatakse süsinikuallikana ära järve toiduahelates. Kliima soojenemise ja eutrofeerumise tulemusel suureneb ka sinivetikate, sealhulgas toksiliste ja veeõitsenguid põhjustavate liikide biomass. Uudse tulemusena näitasime, et sinivetikad võivad moodustada suurima osa vesikirbuliste toidust ja Peipsis sööb zooplankton ka peamist toksiine tootvat sinivetikat Microcystis’t. Keskkonna jätkuva soojenemise ja toitainete juurdevoolu tingimustes suureneb ka ainuraksete, eriti ripsloomade roll veekogude aineringes ning nad saavad kõige olulisemaks lüliks, mis ühendab baktereid ja kõrgemaid toiduahela lülisid. Uudse tulemusena näitasime, et ripsloomadel on oluline roll kalavastsete toidus ja ükski kalaliik ei suuda vastsestaadiumis ilma nendeta oma päevast toiduvajadust rahuldada. Ripsloomade osakaal kalavastsete toidus on eriti suur veetaimestikus, muutused keskkonnas mõjutavad veetaimede kooslusi ja seeläbi ka kalavastsete toitumist ja ellujäämist.