"Personaalse uurimistoetuse järeldoktori toetus" projekt PUTJD661
PUTJD661 (PUTJD661) "Tekstiilitehnoloogia mikroskoobi all: kiudude töötlemine Läänemere idakaldal u 800–1600 AD Eesti arheoloogiliste leidude põhjal (1.02.2017−31.01.2018)", Riina Rammo, Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut.
PUTJD661
Tekstiilitehnoloogia mikroskoobi all: kiudude töötlemine Läänemere idakaldal u 800–1600 AD Eesti arheoloogiliste leidude põhjal
Textile technology through the microscope: fibre processing in the eastern Baltic ca. 800–1600 AD based on Estonian archaeological finds
1.02.2017
31.01.2018
Teadus- ja arendusprojekt
Personaalse uurimistoetuse järeldoktori toetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.3. Ajalooteadused ja arheoloogiaH340 Arheoloogia6.1 Ajalugu ja arheoloogia100,0
PerioodSumma
01.02.2017−31.01.201841 150,00 EUR
41 150,00 EUR

Projekti eesmärgiks oli uurida mineviku tekstiilitehnoloogiat interdistsiplinaarsete meetoditega. Ehkki tekstiilikatked on muu arheoloogilise leiumaterjaliga võrreldes suhteliselt harvad, on nende valmistamine ja kasutamine olnud inimeste igapäevaelus oluline. Tekstiilidest on tehtud rõivaid, neid on kasutatud elamise sisustamisel ja transpordis (pakendid, köied, purjed). Käesoleva projekti aluseks oli tekstiilide valmistamiseks kasutatud kiudude uurimine. Kiud ja nende töötlemine on tekstiilivalmistamises oluline etapp, sest määrab lõpptulemuseks oleva eseme omadused ja väljanägemise. Aalto Ülikooli Nanomikroskoopia laboris uuriti vanu arheoloogilisi tekstiile moodsa kiutehnoloogia meetoditega. Peamine metodoloogiline vahend oli mikroskoopia (nii optilised kui ka elektronmikroskoobid), mida täiendati värvianalüüside (UHPLC) ja eksperimentide tulemusel valminud võrdluskoguga. Üldiselt kinnitasid kiudude töötlemiseks kasutatud võtted varasemat hüpoteesi, et hoolimata suurtest ühiskondlikest muutustest Eesti alal seoses keskaja algusega 13. sajandil, jäi kodune tekstiilivalmistamine kogu keskaja vältel toetuma muinasajast teada traditsioonile. Suuremad muutused leiavad aset alles 16.-17. sajandil. Siiski võib välja tuua, et tekstiilide valmistamine on olnud keerulisem protsess kui seni arvatud. See väljendub näiteks toormaterjali valikus. Lisaks kõige rohkem levinud linasele ja lambavillale tuvastati ka teisi kiude – näiteks kanep, niin ja kitsekarvad. Mitmekesisem on ka kiudude töötlemiseks kasutatud töövõtete valik (nt erinev leotus lina puhul). Värvimine on tekstiilidega seotud erinevate tööetappide hulgas erandlik. Ehkki 12. sajandil on tuvastatav kohalikel ressurssidel (nt taimed, samblikud ja puukoor) ja meetoditel (nt hapendamine) põhinev väljakujunenud traditsioon, siis peale 13. sajandit levivad imporditud värvained ja peitsid suhteliselt kiiresti ka maapiirkondades. Koos uuendustega jäävad värvimise juures püsima varasemast perioodist teada võtted.
The project was about studying textile technology in past societies by means of multidisciplinary approach. Textile finds are relatively rare in archaeological practice. At the same time producing and using textiles has been an important part of everyday life for humans – they were used for making clothes, utilized in furnishing, transportation (packages, ropes, sails), and other activities (fishing nets). The very base for textile making is fibres, which was the focus of the current project. At the Aalto University Nanomicroscopy Center the old finds were studied with new methods from present day fibre technology. The main methodological basis was microscopy (both electron and optical microscopes were used) in combination with chemical dye analysis (UHPLC) and experiments for producing reference material. In general the results affirm the former hypothesis. The rural textile production did not change during the transition from the Late Iron Age to the medieval period (in the early 13th century) when extensive societal changes took place in the area under study. Major changes took place only in the 16th-17th century. However, it can be pointed out that the rural textile making was more complex than previously thought. Firstly, various natural fibres were used. In addition to the most common flax and wool fibres, hemp, tree bast, and goat hair were identified. Secondly, multiple choices for fibre processing were known (e.g. the varying degree of flax retting). Thirdly, dyeing is rather exceptional in comparison with other stages in the rural textile craft. In the 12th century dyeing was well established tradition based on local resources (e.g. plants, lichens, tree bark) and methods (e.g. fermentation). However, imported dyes and mordants spread in village communities relatively quickly in the medieval period, although the prehistoric tradition partly survived and was combined with new innovations.
Projekti eesmärgiks oli uurida mineviku tekstiilitehnoloogiat interdistsiplinaarsete meetoditega. Ehkki tekstiilikatked on muu arheoloogilise leiumaterjaliga võrreldes suhteliselt harvad, on nende valmistamine ja kasutamine olnud inimeste igapäevaelus oluline. Tekstiilidest on tehtud rõivaid, neid on kasutatud elamise sisustamisel ja transpordis (pakendid, köied, purjed). Käesoleva projekti aluseks oli tekstiilide valmistamiseks kasutatud kiudude uurimine. Kiud ja nende töötlemine on tekstiilivalmistamises oluline etapp, sest määrab lõpptulemuseks oleva eseme omadused ja väljanägemise. Aalto Ülikooli Nanomikroskoopia laboris uuriti vanu arheoloogilisi tekstiile moodsa kiutehnoloogia meetoditega. Peamine metodoloogiline vahend oli mikroskoopia (nii optilised kui ka elektronmikroskoobid), mida täiendati värvianalüüside (UHPLC) ja eksperimentide tulemusel valminud võrdluskoguga. Üldiselt kinnitasid kiudude töötlemiseks kasutatud võtted varasemat hüpoteesi, et hoolimata suurtest ühiskondlikest muutustest Eesti alal seoses keskaja algusega 13. sajandil, jäi kodune tekstiilivalmistamine kogu keskaja vältel toetuma muinasajast teada traditsioonile. Suuremad muutused leiavad aset alles 16.-17. sajandil. Siiski võib välja tuua, et tekstiilide valmistamine on olnud keerulisem protsess kui seni arvatud. See väljendub näiteks toormaterjali valikus. Lisaks kõige rohkem levinud linasele ja lambavillale tuvastati ka teisi kiude – näiteks kanep, niin ja kitsekarvad. Mitmekesisem on ka kiudude töötlemiseks kasutatud töövõtete valik (nt erinev leotus lina puhul). Värvimine on tekstiilidega seotud erinevate tööetappide hulgas erandlik. Ehkki 12. sajandil on tuvastatav kohalikel ressurssidel (nt taimed, samblikud ja puukoor) ja meetoditel (nt hapendamine) põhinev väljakujunenud traditsioon, siis peale 13. sajandit levivad imporditud värvained ja peitsid suhteliselt kiiresti ka maapiirkondades. Koos uuendustega jäävad värvimise juures püsima varasemast perioodist teada võtted.