"Eesti Teadusfondi uurimistoetus" projekt ETF6959
ETF6959 "Eesti heksameeter: teooria, tüpoloogia ja ajaloojooni (1.01.2007−31.12.2009)", Maria-Kristiina Lotman, Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond.
ETF6959
Eesti heksameeter: teooria, tüpoloogia ja ajaloojooni
Estonian Hexameter: Theory, Typology and Development
1.01.2007
31.12.2009
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.6. Filoloogia ja lingvistikaH390 Üldine ja võrdlev kirjandusteadus, kirjanduskriitika, kirjandusteooria 6.2. Keeleteadus ja kirjandus100,0
AsutusRollPeriood
Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskondkoordinaator01.01.2007−31.12.2009
PerioodSumma
01.01.2007−31.12.200780 400,00 EEK (5 138,50 EUR)
01.01.2008−31.12.200880 400,00 EEK (5 138,50 EUR)
01.01.2009−31.12.200977 184,00 EEK (4 932,96 EUR)
15 209,96 EUR

Projekti raames tehtavad uurimused võib jaotada kolme temaatilisse gruppi. 1) Heksameeter: meetrum, tüpoloogia, evolutsioon. Uurimuse esimene sektsioon keskendub heksameetri teoreetilistele aspektidele: selle funktsioneerimisele erinevate keelte poeetilistes süsteemides, ühe ja sama meetrilise struktuuri realiseerumisele erineva fonoloogilise süsteemiga keeltes, heksameetri rahvuslike vormide tüpoloogiale ja arengule. Põgusalt peatutakse heksameetri kujunemishüpoteesidel ja ajalool. Eraldi käsitletakse selle erinevaid realisatsioone: välteline-silbilist, silbilis-rõhulis-vältelist, silbilis-rõhulist, rõhulis-silbilist ning isegi puhtsilbilist heksameetrit. 2) Heksameeter ja eleegiline distihhon Academia Gustaviana perioodil (1632-1656) Projektis osalevad kraadiõppurid uurivad oma doktoritöö raames Academia Gustaviana perioodil Eestis loodud ladinakeelseid heksameetreid ja eleegilisi distihhone, mille meetrikat ega rütmikat varem uuritud ei ole. Analüüsitakse nii kvantiteerivat, süllaabilist kui ka aktsendilist struktuuri. 3) Heksameeter ja eleegiline distihhon eesti luules Projekti kolmandas sektsioonis analüüsitakse heksameetri realiseerumist 1840.-1940. aastate eesti luules, põhitähelepanu on pööratud sellistele vormidele, milles suuremal või vähemal määral on värsiehitusse kaasatud kvantiteerivad opositsioonid. Selliseid heksameetreid võib leida nt Gustav Suitsu ja Villem Ridala luulest ning Jaan Lõo “Iliase” tõlkes, mis pole kunagi trükki jõudnud ja mida pole seni süstemaatiliselt uuritud. Uurimuses pööratakse tähelepanu nii prosoodilisele, meetrilisele kui ka rütmilisele struktuurile. Töös ühendatakse generatiivse meetod statistilise analüüsiga, esimene kvantiteeriva värsi süvastruktuuri uurimiseks, teine aga pindstruktuuride kirjeldamiseks.
The studies within the project are thematically divided into three groups. 1) Hexameter: metre, typology, evolution. The first section of the study focuses on the theoretical aspects of hexameter: its functioning in the poetic systems of different languages, the realization of the same metrical structure in languages with different phonological systems, the typology and evolution of the national forms of hexameter. The study will briefly dwell on the hypotheses of the evolution and history of hexameter. Its different realizations – quantitative-syllabic, syllabic-accentual-quantitative, syllabic-accentual and accentual-syllabic, and even purely syllabic hexameter – will be treated separately. 2) Hexameter and elegiac distich in the period of Academia Gustaviana (1632-1656). Doctoral students involved in the project will study Latin hexameters and elegiac distichs created in Estonia; the metrical and rhytmical structure of these verses have never been researched before. The analysis comprises the quantitative and syllabic as well as the accentual structure of verse. 3) Hexameter and elegiac distich in the Estonian poetry. In the third section of the research the realization of hexameters in the Estonian poetry of 1840-1940 is analysed; the main attention will be payed on the forms in which quantitative oppositions participate in versification. Quantitative hexameters can be found in the poetry by Gustav Suits and Villem Ridala, as well as in Jaan Lõo’s translation of Iliad, which has never been published or systematically studied. The prosodical, metrical, as well as the rhythmical level is analysed. In the study the methods of generative metrics are conjoined with statistical analysis, the first for the description of deep structure, the latter for describing surface structures.