"Personaalne uurimistoetus" projekt PUT1305
PUT1305 "Abduktsioon fundamentaalse ebakindluse ajastul (1.01.2016−31.12.2018)", Ahti-Veikko Pietarinen, Tallinna Tehnikaülikool, Sotsiaalteaduskond, Tallinna Tehnikaülikool, Majandusteaduskond, Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut .
PUT1305
Abduktsioon fundamentaalse ebakindluse ajastul
Abduction in the Age of Fundamental Uncertainty
1.01.2016
31.12.2018
Teadus- ja arendusprojekt
Personaalne uurimistoetus
Otsinguprojekt
ValdkondAlamvaldkondCERCS erialaFrascati Manual’i erialaProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.1. FilosoofiaS274 Teaduse uurimismetodoloogia6.3. Muud humanitaarteadused (filosoofia - s.h. teaduse ja tehnika filosoofia, kunstiteadused, kunstiajalugu, kunstikriitika, maalikunst, skulptuur, muusikateadus, teatriteadus, religioon, teoloogia jne.)40,0
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.1. FilosoofiaH140 Filosoofiline loogika6.3. Muud humanitaarteadused (filosoofia - s.h. teaduse ja tehnika filosoofia, kunstiteadused, kunstiajalugu, kunstikriitika, maalikunst, skulptuur, muusikateadus, teatriteadus, religioon, teoloogia jne.)30,0
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.11. SotsiaalteadusedS100 Sotsiaalteaduste ajalugu ja filosoofia 5.4. Teised sotsiaalteadused (sotsiaal- ja kultuurantropoloogia, etnoloogia, demograafia, inim-, majandus- ja sotsiaalgeograafia, munitsipaal- ja regionaalplaneering, haldusjuhtimine, õigusteadus, lingvistika, politoloogia, sotsioloogia jne.30,0
PerioodSumma
01.01.2016−31.12.201642 000,00 EUR
01.01.2017−31.12.201742 000,00 EUR
01.01.2018−31.12.201842 000,00 EUR
126 000,00 EUR

Abduktsioon on instinktiivse mõtlemise tüüp ja ainus uusi ideid tekitav arutlemisviis. See ilmneb siis, kui me ei tea seda, mida me ei tea. Selline fundamentaalne ebakindlus seisab tehnika- ja sotsiaalteadlaste ees tegelikult iga päev. Sellele vaatamata pole abduktiivse järeldamise loomust veel õigesti mõistetud. Me pakume uut lähenemist, mis käsitleb abduktsiooni kui pragmaatilist arutlemisviisi, pakkudes "Kuidas võimalik?"-tüüpi küsimusi. See eriline kõneviis on küsiva ja käskiva kõneviisi segu, mis ei ole kergesti kättesaadav loomulikus keeles. Me analüüsime abduktsiooni efektiivsust selle kujutlemis- ja arutlemisomaduste kaudu usaldusväärsete tulevaste stsenaariumide, mudelite ja sündmuste kohta diagrammilisel, mitte-propositsionaalsel viisil. Abduktsiooni mõistmine on tähtis, sest seda esineb palju kollektiivsete sotsiaalsete dilemmade, üliränkade ja pöördprobleemide ning tehnoloogia disaini ja stsenaariumi-põhistes tuleviku-uuringute ebakonventsionaalsetes lähenemistes.
Abduction - a kind of instinctive guess - is the only mode of reasoning that generates new ideas. It is summoned when we do not know what we do not know. Such fundamental uncertainty faces scientists in natural and social sciences virtually daily. Yet the nature of abductive inference is still badly understood. We propose a new approach, which takes abduction a pragmatic reasoning mode that draws as its conclusion an invitation to inquiry in the form of "How possible" -questions. That invitation is a special mood not readily available in natural language - a mixture of interrogative and imperative moods. We analyze the effectiveness of abduction in its qualities of imagining and reasoning about plausible future scenarios, models and events in a diagrammatic, non-sentential fashion. Understanding abduction is important, as it abounds in non-conventional approaches to collective social dilemmas, super-wicked and inverse problems, technology design, and in scenario-based futures research.
Teaduslik arutlemine ebakindluse tingimustes on üks olulisemaid ja keerulisemaid lahendamist vajavaid probleeme ning nõuab loogika, keele, informatsiooni ja kognitsiooni ühistoimet. Näiteks, kui mõtleme tulevikust veavad meid tavaliselt ennustused ja tõenäosused alt. Selles projektis uurisime abduktsiooni kui sobivaimat vormi ebakindluse tingimustes arutlemiseks. Me selgitasime või tõestasime mitmeid lahtisi küsimusi, mis on seotud täpsete esitusvormidega arutlemisel ebakindluse tingimustes ja formaalloogikas (nii deduktiivses kui abduktiivses), kui ka nende ajaloolist kujunemist ning filosoofilist ning teaduslikku relevantsust. Nende hulgas olid (A) uue diagrammatilise loogika välja kujundamine: sh. väidete graafiline loogika, graafiline süvatuletamine modaal-, intuitiiv- kui ka subpropositsionaalsele loogikale. (B) Me osutasime pragmatismi mitmetele kasutusvõimalustele teemades, mis puudutavad keelelist tähendust, platseebo efekti ja kliinilise tasakaalu selgitamist tähenduseloome tasandil ning uute abduktiivse arutluse elementide avastamist. (C) Me selgitasime abduktsiooni relevantsust seoses (i) mänguteooretiliste ja otsuse langetamise probleemidega (ii) teaduspraktikas abduktiivsete järelduste kinnitamise pragmaatilise loogikaga, (iii) alamuskumuste oletamise dünaamilise loogikaga ja seoses sellega, (iv) mis võis olla abduktsiooni diagrammatiline ja graafiline esitlus Peirce’ originaalsete, avaldamata ja osaliselt kadunud kirjutiste valguses. Vaid kujutlusvõime võib piirata nende leidude kasutust ja mõju. Leiame, et meie meetod on mitte-konventsionaalne viis käsitleda kollektiivseid sotsiaaldilemmasid, ülikurje probleeme ja pöördülesandeid, mis arutlevad tagajärgedelt põhjustele, nagu näiteks pöördprojekteeritud tehnoloogiad. Selgelt välja pakutud rakendus oli tulevikustsenaariumite põhine teadustöö kui abduktiivse arutluse ilming. Eriti oluline on uute meetodite esile kerkimine uurimaks teadus- .ja arutluspraktikate filosoofiat.