Tervikkäsitlus annab süsteemse ja ülevaatliku pildi sellest, mida on uuritud ja millistele tulemustele jõutud suulise eesti keele osas.
Projekti kaugem mõju tuleneb sellest, et tervikkäsitluse põhjal koostatud eesti keele akadeemiline grammatika annab esmakordselt eesti keeleuurimise ajaloos süsteemse ja sünteesiva pildi suulisest eesti ühiskeelest ja selle sarnasustest ja erinevustest kirjaliku ühiskeelega. Sellised grammatikad on loodud eeskätt viimasel paarikümne aasta jooksul mitmete keelte kohta (sh soome keel, inglise keel).
Projekti tulemused saab integreerida eesti keele õpikutesse, mis lubab kooliõpetusse tuua sisse ka suulise allkeele erijoonte õpetuse.
Projekti tulemusel tekivad uued võimalused erinevates eesti keele kasutuse ja uurimise valdkondades (vt ka projekti vajadus ja taust):
- suulise keele modelleerimine arvutisuhtluses;
- koolitus, sh muulastele eesti keele õpetamine, eri ametite koolitamine, eesti kooli keeleõpetus;
- eesti keele variantide uurimine, mis on seotud suulise keelega (murded, netikeel) ja eesti keele võrdlused teiste keeltega.
Eesti keele erinevate tervikkäsitluste koostamine on riiklikus programmis “Eesti keel ja kultuurimälu” ette nähtud olulise tähtsusega tegevuste hulgas. Punktis 3.1.1. on toodud välja vajadus sünteesivate ülevaadete järele. Selles osas toetatakse eesti keele grammatika koostamist ja tervikkäsitluste koostamist. Suuline keel on osa kavandatud teaduslikust grammatikast ning selle tegemise eelduseks on tervikkäsitluse koostamine analoogiliselt muude grammatika osadega.
Projekt on seotud “Eesti keele arengukava 2011-2017” meetmega 2 (Eesti keele uurimine ja keelekogude arendamine). Eesti keele arengukava näeb muu hulgas ette uurida keele kasutamist eri funktsioonides ning allkeeli. Meetme 2 tegevusteks on eesti kirja- ja kõnekeele ehituse uurimine, sh eesti keele akadeemiliste tervikkäsitluste koostamine ning suuliste ja kirjalike tekstide ehituse ja funktsioonide uurimine.
Projekt on seotud ka “Eesti keele arengukava 2011-2017” peatükiga 6 (Haridus ja eesti keele õpe), milles rõhutatakse vajadust pöörata eesti keele õpetamisel senisest enam tähelepanu keelekasutusele eri suhtlussituatsioonides. Selle eelduseks on süstematiseeritud teadmised mh suulise suhtluse keelekasutuse kohta.