See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Horisont 2020 programm" projekt VA20017
VA20017 "Revitalising Post-Mining Regions: Problems and Potential in RIS Europe (1.01.2020−31.12.2021)", Michael Willam Hitch, Tallinna Tehnikaülikool, Loodusteaduskond, Geoloogia instituut.
VA20017
Revitalising Post-Mining Regions: Problems and Potential in RIS Europe
Revitalising Post-Mining Regions: Problems and Potential in RIS Europe
ReviRis
1.01.2020
31.12.2021
Teadus- ja arendusprojekt
Horisont 2020 programm
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
4. Loodusteadused ja tehnika4.14. Tootmistehnika ja tootmisjuhtimineT340 Kaevandamine/mäendus2.11 Teised tehnika- ja tehnoloogiateadused100,0
AsutusRiikTüüp
EIT Raw MaterialsSaksamaa Liitvabariik
PerioodSumma
01.01.2020−31.12.2021178 750,00 EUR
178 750,00 EUR

Kaevandamine oma olemuselt häirib maad ja mõjutab märkimisväärselt seda, milliseks kujuneb kaevandamisjärgne maastik ja maakasutus. Traditsiooniliste kaevandamismeetodite puhul on ametlikult korrastatud alade puhul maa tagastamine võimalikult algsesse seisundisse. Hüljatud või kaevanduskohtade puhul, kus on tehtud väheseid või üldse ala korrastamist, muutub see problemaatilisemaks. Kohalikult mõjutatud kogukond on nende maastikega kõige tihedamalt seotud ja nende huvides on osaleda otsustusprotsessis; selline, milles võetakse arvesse mis tahes sulgemis- ja rehabilitatsiooniplaani sotsiaalseid, majanduslikke ja biofüüsikalisi tagajärgi. Näiteks võib kohalik kogukond soovida säilitada mõned kaevanduskoha inimtekkelised aspektid (nt süvendid või prügimäed) nende esteetilise või puhkemajandusliku väärtuse huvides ja propageerida turismi teisejärgulise maakasutusena. Peamine on aktiivne osalemine ja sotsiaalse litsentsi laiendamine, et tegutseda läbi kaevanduse sulgemise ja objektide taastamise ning et neil oleks aktiivne roll kaevandamisjärgses maastikus ja maakasutuses.
Mining by its very nature disturbs the land and has a significant influence on what the post-mining landscape and land use becomes. Traditional reclamation practices have been, in the case of formally rehabilitated sites, to return the land to as much of an original condition as possible. In cases of abandoned or mine sites that received minimal or no formal rehabilitation efforts, this becomes more problematic. The locally affected community has the closest attachment to these landscapes and it is their best interest to be part of the decision-making process; one that considers the social, economic and biophysical implications of any closure and rehabilitation plan. For example, the local community may want to retain some of the man-made aspects of the mine site (e.g. pits or waste dumps) for their aesthetic or recreational value and to promote tourism as secondary land use. The key is the active participation and the extension of the Social Licence to Operate through mine closure and site rehabilitation and for them to play an active role in the ultimate post-mining landscape and land use.
KirjeldusProtsent
Rakendusuuring80,0
Katse- ja arendustöö20,0
AsutusRollRiikTüüpKommentaar
AGH University of Science and TechnologyPoola Vabariik
AMPHOS21 Consulting SLHispaania Kuningriik
ECHMES LtdKreeka Vabariik
EIT Raw Materials GmbHSaksamaa Liitvabariik
KGHM Polska Miedz Spólka AkcyjnaPoola Vabariik
Montanuniversität LeobenAustria Vabariik
National Technical University of Athens - NTUAKreeka Vabariik
Universidade Nova de Lisboa (New University of Lisbon) - Faculty of Sciences and Technology (FCT NOVA)Portugali Vabariik