Projekti eesmärk on analüüsida eestlaste individuaalseid ning kollektiivseid sõjakogemusi 20. sajandil. Projekt uurib asjaolusid ja kontekste, mis on enim mõjutanud sõja kogemist ning selle hilisemat tõlgendamist. Analüüsitakse eestlastest sõdurite viise sõdu mõtestada, toimetuleku- ja ellujäämisstrateegiaid, riigi- ja armeepoolseid meetmeid sõdurite motiveerimisel ning sõdade mäle(s)tamisel, veteranide kojunaasmist ja kohanemist „uue normaalsusega“ ning varasema sõjakogemuse taaskasutamist uutes sõdades ja teistes kriitilistes olukordades. Saadavad uurimistulemused aitavad kaasa kohaliku, rahvusliku ning rahvusteülese sõjaajaloo paremale mõistmisele, rakendades selleks lääne historiograafias aastakümneid viljakas kasutuses olnud “sõjakogemuse” mõistet Eesti kontekstis ning tekitades dialoogi rahvusvahelise uurimissuunaga.
The goal of the project is to analyse the individual and collective war experiences of Estonians in the 20th century. The project investigates the factors and contexts that have most influenced the experience of war and the later interpretation of said experience. The subjects of analysis include the Estonian soldiers' ways of understanding the wars, coping and survival strategies, the government/army measures to motivate the soldiers and to commemorate the wars, the return of the veterans and their adaptation to the "new normality", and the ways earlier war experiences have carried over to new wars and other critical situations. The attained results will contribute towards a better understanding of local, national
and transnational military history, and introduce the concept of “war experience”, fruitfully used in Western historiography for decades, also in Estonian context as well as creating a dialogue between the local and global historiography.
| Activities | Percent |
|---|---|
| Basic Research | 100,0 |