"Eesti Teadusfondi uurimistoetus" projekt ETF7402
ETF7402 "Adaptatsioonipõhine looduskaitse degradeerunud kooslustes (1.01.2008−31.12.2011)", Asko Lõhmus, Tartu Ülikool, Bioloogia-geograafiateaduskond, Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituut, Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond.
ETF7402
Adaptatsioonipõhine looduskaitse degradeerunud kooslustes
Adaptation-based biodiversity conservation in degraded habitats
1.01.2008
31.12.2011
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
1. Bio- ja keskkonnateadused1.4. Ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogiaB280 Loomaökoloogia1.5. Bioteadused (bioloogia, botaanika, bakterioloogia, mikrobioloogia, zooloogia, entomoloogia, geneetika, biokeemia, biofüüsika jt50,0
1. Bio- ja keskkonnateadused1.4. Ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogiaB270 Taimeökoloogia 1.5. Bioteadused (bioloogia, botaanika, bakterioloogia, mikrobioloogia, zooloogia, entomoloogia, geneetika, biokeemia, biofüüsika jt50,0
AsutusRollPeriood
Tartu Ülikool, Bioloogia-geograafiateaduskondkoordinaator01.01.2008−31.12.2011
Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Tartu Ülikooli Ökoloogia- ja Maateaduste Instituutkoordinaator01.01.2008−31.12.2011
Tartu Ülikool, Loodus- ja tehnoloogiateaduskondkoordinaator01.01.2008−31.12.2011
PerioodSumma
01.01.2008−31.12.2008309 600,00 EEK (19 787,05 EUR)
01.01.2009−31.12.2009297 216,00 EEK (18 995,56 EUR)
01.01.2010−31.12.2010297 216,00 EEK (18 995,56 EUR)
01.01.2011−31.12.201118 996,00 EUR
76 774,17 EUR

Senised looduskaitsestrateegiad ei arvesta võimalust, et liigid ja populatsioonid ei ole jäigalt kohastunud „looduslike” tingimustega ning võivad niihästi asustada kui ka edasi evolutsioneeruda inimese poolt muudetud ökosüsteemides. Projekt pakub välja ja arendab adaptatsioonipõhist lähenemist, mille kohaselt inimmõjul degradeerunud ökosüsteemide bioloogilist mitmekesisust ja kvaliteeti ohustatud liikide elupaigana saab oluliselt tõsta, lisades või kõrvaldades kriitilise tähtsusega elupaigakomponente, mis tulenevad lähtekoosluse või sihtmärkliikide dünaamilistest kohastumustest. Põhieesmärgiks on selgitada nimetatud piirangute varieeruvust (sõltuvalt ökosüsteemist, taksonist ja geograafilisest asukohast) ja sedakaudu nende dünaamilisust. Peamiseks tööhüpoteesiks on, et looduslike häiringukoosluste liigid ei ole kas (1) kuigi kitsalt spetsialiseerunud, mis võimaldab neil üldjuhul asustada ka mingeid inimtegevuslike häiringutega kooslusi, või (2) nende spetsialism on seotud niisuguste konkreetsete häiringu käigus tekkivate substraatide või tingimustega, mida (või mille analooge) on eesmärgipäraselt võimalik degradeerunud ökosüsteemidesse lisada. Nende tööhüpoteeside raames (i) sünteesime esmakordselt seni tehtud uuringuid häiringuliikide adaptatsioonide kohta ja (ii) analüüsime väliuuringute käigus mitme elustikurühma elukäiguomadustest lähtuvalt kolme tüüpi inimmõjulisi kooslusi: mehaaniliselt taastatud väikeveekogusid, soometsade kuivendamise tõttu pöördumatult muutunud kõdusoometsi ning raiesmikke, kuhu on looduslikke häiringuid jäljendades jäetud kasvama säilikpuid. Väliuuringutes uurime, mil määral looduslik elupaik/substraat võimaldab ennustada liigi seisundit uudses inimmõjulises ökosüsteemis (ja anda suuniseid viimase kvaliteedi tõstmiseks) ning – vastupidi – liigi tänapäevane elupaik uudses inimmõjulistes ökosüsteemis võimaldab ennustada tema loodusliku elupaiga põhiomadusi; samuti seda, kas areaali servas on liikidel täiendavad elupaigapiirangud, mida tuleks arvestada piirkondlike looduskaitsestrateegiate kujundamisel. Projekti tulemusena kaitstakse eeldatavasti 1 doktoritöö, kaetakse osa veel 2 doktoritöö kuludest ja kaitstakse vähemalt 2–3 magistritööd; põhitulemused avaldatakse rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades ja need on ka koheselt rakendatavad looduskaitsepraktikas.
The current conservation strategies do not addresses the possibility that species and populations are not strictly adapted to „natural” conditions and may both inhabit and evolve further in human-modified ecosystems. The project puts forward and develops an adaptation-based approach, which argues that the biodiversity of human-degraded ecosystems, and their habitat quality for threatened species, can be significantly enhanced while providing or eliminating critical habitat-components that are pre-determined by the dynamic adaptations of the original community or target species. The main aim is to explore the variation in such habitat constraints (depending on the particular ecosystem, taxon, and geographical location) and, thereby, their dynamic nature. The general hypothesis is that the species of natural post-disturbance communities either (1) are not narrow specialists, which usually enables them to inhabit some human-disturbed communities, or (2) their specialisation is linked with clearly distinguishable disturbance-created substrata or conditions, which (or the analogues of which) can be purposefully introduced to the degraded ecosystems. In this framework, we (i) synthesize the existing studies on the adaptations of early-successional species, and (ii) analyze, from the perspective of life-history traits of different taxa, the original field data from three types of human-modified communities: small mechanically restored waterbodies, irreversibly drained peatland forests, and retention cuts in forests that are aimed to emulate the natural stand-replacing disturbances. In the field, we study to which extent the status of a species (and the possibilities of its improvement) in a novel human-modified habitat can be predicted from its natural habitat/substratum and – vice versa – the present human-created habitat of a species enables to predict the main characteristics of its natural habitat; we also explore whether at the species’ range borders, additional habitat constraints appear, which should be considered for developing regional conservation strategies. The expected results of the project included the defence of one Ph.D. thesis (two more will be partly covered) and at least 2–3 master theses; the main results will be published in international peer-reviewed journals and they can be immediately applied to improve conservation practices.