See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Institutsionaalne uurimistoetus (IUT)" projekt IUT28-1
IUT28-1 "Põimunud kirjanduslood: Eesti kirjakultuuri diskursiivne ajalugu (1.01.2014−31.12.2019)", Jaan Undusk, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
IUT28-1
Põimunud kirjanduslood: Eesti kirjakultuuri diskursiivne ajalugu
Entangled Literatures: Discursive History of Literary Culture in Estonia
1.01.2014
31.12.2019
Teadus- ja arendusprojekt
Institutsionaalne uurimistoetus (IUT)
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.6. Filoloogia ja lingvistikaH390 Üldine ja võrdlev kirjandusteadus, kirjanduskriitika, kirjandusteooria 6.2. Keeleteadus ja kirjandus75,0
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.3. Ajalooteadused ja arheoloogiaH280 Kohalik ja piirkondlik ajalugu, ajalooline geograafia alates keskajast 6.1. Ajalugu (üldajalugu, eelajalugu, arheoloogia, numismaatika, paleograafia, genealoogia jne.)25,0
AsutusRollPeriood
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuskoordinaator01.01.2014−31.12.2019
PerioodSumma
01.01.2014−31.12.2014148 200,00 EUR
01.01.2015−31.12.2015148 200,00 EUR
01.01.2016−31.12.2016148 200,00 EUR
01.01.2017−31.12.2017148 200,00 EUR
01.01.2018−31.12.2018148 200,00 EUR
01.01.2019−31.12.2019148 200,00 EUR
889 200,00 EUR

Kirjakultuuri teket ja arengut Eestis vaadeldakse rahvuslike, seisuslike, kultuuriliste, koloniaalsete jt. tegutsemisajendite ajalooliselt põimunud protsessina (histoire croisée), kus olulist osa mängivad mitmesugused ristandvormid, vastasseisud ja pidurdused. Uurimistöö laad on diskursipõhine; analüüsi aluseks võetakse sellised Balti ajalooliselt mitmekeelses ühiskonnas olulised kõnevaldkonnad, nagu ajalugu, religioon, keskkond, intiimsus jne. Koostöös rahvusvahelise autorkonnaga kirjutatakse terviklikult ümber kirjakultuuri ajalugu Eestis (ja Lätis) 13.–19. sajandil, hõlmates sellesse rikkaliku saksakeelse komponendi. Modernsust käsitletakse kui pingelises vahekorras rahvuslike püüdlustega kujunenud ja emantsipeerumist rõhutavat elulaadi, mis tõi esile dekadendi, tõusiku, kunstniku jt. märgilised kujud; vaadeldakse ka sellega seotud mõttefiguure (autonoomia, aeg, lõpmatus). Postsovetlikku ilukirjandust, teatrit ja filmi uuritakse kui lähiajaloo mälukultuuri faktorit.
The emergence and development of literary culture on the Estonian territory is seen as an entangled process (histoire croisée), reflecting intertwined relationships between manifold ethnic, colonial, cultural, etc. impulses, involving criss-cross patterns, resistances, and inertias. The character of investigation is predominantly discourse-based and follows the lines of important ‘territories of speech’ (history, religion, environment, intimacy) apparent in multilingual society. A comprehensive rewriting of the literary history of Estonia in the 13th–19th cc. is aimed at, while integrating into it the rich German component. Modernity is examined in tension with national strivings as a time of diverse emancipations; attention is paid both to the social figures (decadent, upstart, artist) as well as the figures of thought (autonomy, time, infinity). In the post-Soviet period, the ‘multidirectionality’ of memory culture is exemplified by fiction and theatre.
Eesti kirjakultuuri arengut saab mõista üksnes omaks ja võõraks peetud elementide pideva liitumise ja vaheldumisena, põimunud ajaloona (entangled history). Tasakaalustatud vaatlus võimaldab vältida oletusi kultuurinähtuste rahvuslikust isetekkelisusest või nende puhtast laenulisusest, ja mõista Eestit mitmekesisemana. Läbilõiget uurimistöö tulemustest kajastab ajakirja Journal of Baltic Studies erinumber. Koostöös Saksamaa, Poola ja USA teadlastega uuriti Baltimaade varase mitmekeelse kirjakultuuri poliitilisi, õiguslikke, hariduslikke, keelefilosoofilisi ja soolisi aspekte. Koostöös Skandinaavia teadlastega käsitleti kirjanduse ja rahvusliku ajaloomälu vastastikuseid mõjuseoseid, ajalookirjutuse ideoloogiat ning pandi alus dekadentsi kui kultuuritüpoloogilise mõiste rakendusteks Põhjamaade, sh. Eesti kultuuris. Hoogustati kirjanduslikke linnauuringuid rahvusvahelisel tasemel. Jätkus eestikeelse kirjakultuuri uurimine nii Teise maailmasõja eelses idapaguluses kui ka sõjajärgses poliitilises paguluses Läänes, ilmus uusi allikapublikatsioone. Uue momendina jälgiti tulevaste kirjanike tegevust vangilaagri- ja sundasumisajal ning hõlmati vaatlusse eestivene kirjandus. Oluliseks lisanduseks kirjandusuuringuile oli Eesti sõnateatri põhivoolu käsitlemine nii nõukogude kui ka taastatud iseseisvuse ajal. Tähelepanuväärne oli projektirühma avalik aktiivsus: kuue aasta jooksul avaldati 300 enamasti ka erialaväliselt mõistetavat teadusteksti, seejuures ilmus või saadi valmis 25 eesti-, inglise-, saksa- ja lätikeelset raamatut (sh. koostöös Balti Ajalookomisjoniga Göttingenis, Heidelbergi Jochmanni-Seltsiga, Helsingi Ülikooliga, Soome Kirjanduse Seltsiga) ning peeti 278 teaduslikku ettekannet, neist 156 rahvusvahelistel üritustel. Teadlaste rahvusvaheline suhtlus kasvas aasta-aastalt ja mitmed neist on edaspidi tegevad koordineeriva jõuna oma valdkonna uuringuis nii Eestis kui ka Euroopas, samuti erinevates ühiskondlikes institutsioonides.