See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Personaalne uurimistoetus" projekt PUT499
PUT499 (PUT499) "Hoolduspoliitika ja perekonnas hooldamine põlvkondlikus perspektiivis Eestis (1.01.2014−31.12.2016)", Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, ühiskonnateaduste instituut.
PUT499
Hoolduspoliitika ja perekonnas hooldamine põlvkondlikus perspektiivis Eestis
Care policies and family care from intergenerational perspective in Estonia: The ’crowding’ hypotheses revisited
1.01.2014
31.12.2016
Teadus- ja arendusprojekt
Personaalne uurimistoetus
Otsinguprojekt
ValdkondAlamvaldkondCERCS erialaFrascati Manual’i erialaProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.11. SotsiaalteadusedS215 Sotsiaalsed probleemid ja heaolu, sotsiaalkindlustus5.4. Teised sotsiaalteadused (sotsiaal- ja kultuurantropoloogia, etnoloogia, demograafia, inim-, majandus- ja sotsiaalgeograafia, munitsipaal- ja regionaalplaneering, haldusjuhtimine, õigusteadus, lingvistika, politoloogia, sotsioloogia jne.100,0
PerioodSumma
01.01.2014−31.12.201440 800,00 EUR
01.01.2015−31.12.201540 800,00 EUR
01.01.2016−31.12.201640 800,00 EUR
122 400,00 EUR

Projekti eesmärk on anda süstemaatiline poliitikasse suunatud ülevaade ja teadmistepõhine seletus hoolduspoliitikale ja perekonnas hooldamisele, rakendades põlvkondlikku perspektiivi vananevas ühiskonnas. Projektis seotakse makro-, meso ja mikrotasandi lähenemised ja rahvusvaheliste andmestike abil töötatakse välja uus lähenemine indiviidi ja perekonnatasandi põlvkondade vaheliste suhete ja ühsikonnatasandi hoolduskohustuste ja solidaarsuse mehhanismide mõtestamiseks. Projektiga uuritakse põlvkondade vahelise solidaarsuse eri aspekte ja heaoluühiskonna ning perekonna vahelise kohustuste jaotuse mehhanisme.
Our aim is to give a systematic, policy relevant overview and knowledge based explantion of child and elderly care policies and family care from the perspective of intergenerational solidarity fostering and blocking the development of social welfare system and its interface with individuals. By combining the macro, meso and micro level approaches and applying international datasets we shall develop a new perspective on exploring the mechanisms of the care obligations and solidarity at societal level and in intergenerational relations at family and individual level in Estonia. We shall focus on aspects of crowding-in and crowding-out intergenerational solidarity, mechanisms of care giving, and the role distribution between the family and the welfare state in the framework of ageing society. Relying on our previous research traditions, we continue providing a policy relevant input to different policy actors and will contribute to the development of knowledge based social policy making.
Eesti erinevalt teistest Euroopa maadest on pannud pereliikmete eest hoolitsemise kohustuse eelkõige perekonnale, mis on hoidnud tagasi iseäranis eakatele suunatud poliitikate kujundamise aktiivsust ja põlvkondade vahelise solidaarsuse toimimist. Perekonnaseadusest tulenev ülalpidamiskohustus ja sellest lähtuv poliitikakujundamine tugevdab ühiskonnas levivaid familistlikke norme ja muudab perekonnagrupi põlvkondadevahelise solidaarsuse kohustuslikuks. See puudutab kõige teravamalt nn "võileivapõlvkonda", kes kasvatavad lapsi ning hooldavad vanema põlvkonna pereliikmeid. Nende tööhõives osalemine on hoolduskoormuse tõttu väga piiratud. Uurimuse käigus selgus, et nii riigi kui ka kohaliku tasandi poliitikaraamistik on pigem orienteeritud lapsi hooldavatele täiskasvanutele, neile tööturule tagasimineku võimalusi luues, ent ei toeta eakaid pereliikmeid mitteformaalselt hooldavate inimeste tööturule integreerimist - viimaseid ei käsitata tööjõu reservina. Kuna eakate hoolekande poliitikaid kujundatakse mitmetasandilise valitsemise kontekstis, st nii riigiülestel, siseriiklikel kui ka kohaliku tasandi otsustel on mõju eakate hoolekande poliitikatele, siis ei saa kohalik tasand poliitikakujundamises autonoomiat rakendada seni, kuni riigi tasand pole seda oma regulatsioonides eesmärgiks võtnud. Selgus ka, et poliitikakujundajate ja mitteformaalsete hooldajate otsustused toimivad vastastikuses üksmeeles, taastootes familistlikke norme - hooldusvajadusega eakale on parimaks hoolduse pakkujaks tema pereliikmed. Samas eeldatakse ühiskonna tasandil, et igaüks vastutab oma heaolu eest läbi tööl käimise. Siiski, sotsiaalset investeerimist toetavatele poliitikatele üleminek eakate hoolekande poliitikate valdkonnas ei ole täies mahus teostatav, st mitteformaalset hooldust ei saa asendada täielikult formaalsete teenustega, sest inimestel peab säilima valik töötamise ja hooldamise vahel. Valik tekib, kui mitteformaalseid hooldajaid hakatakse poliitikates nägema tööjõu reservina.