See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Eesti Teadusfondi uurimistoetus (ETF)" projekt ETF8256
ETF8256 "Biokeemiliste ja viroloogiliste uuringute kasutamise võimalused surmajärgses diagnostikas (1.01.2010−31.12.2013)", Marika Väli, Tartu Ülikool, Arstiteaduskond.
ETF8256
Biokeemiliste ja viroloogiliste uuringute kasutamise võimalused surmajärgses diagnostikas
The possibilities of using biochemical and virological investigations in postmortem diagnostics
1.01.2010
31.12.2013
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus (ETF)
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
3. Terviseuuringud3.1. BiomeditsiinB520 Üldpatoloogia, patoloogiline anatoomia 3.1. Biomeditsiin (anatoomia, tsütoloogia, füsioloogia, geneetika, farmaatsia, farmakoloogia, kliiniline keemia, kliiniline mikrobioloogia, patoloogia)100,0
AsutusRollPeriood
Tartu Ülikool, Arstiteaduskondkoordinaator01.01.2010−31.12.2013
PerioodSumma
01.01.2010−31.12.2010240 000,00 EEK (15 338,80 EUR)
01.01.2011−31.12.201115 338,40 EUR
01.01.2012−31.12.201215 338,40 EUR
01.01.2013−31.12.201315 338,40 EUR
61 354,00 EUR

Haiguste ja vigastuste diagnostika parandamiseks ja surma saabumise asjaolude täpsustamiseks püütakse lisauuringutena kasutusele võtta erinevaid, peamiselt kliinilistes uuringutes kasutatavaid meetodeid, sealhulgas biokeemilisi, viroloogilisi, immunohistokeemilisi jt. Biokeemiliste analüüside tulemusi saab kasutada eelkõige selliste patoloogiliste protsesside hindamiseks, mis põhjustavad väheste strukturaalsete muutustega funktsionaalseid kahjustusi. Kuna enamik seni tehtud postmortaalseid uuringuid põhineb väikesearvulisel materjalil, siis ei ole kindlaid ja usaldusväärseid referentsväärtusi, mis võimaldaks tulemusi õigesti interpreteerida. Olemasolevate uuringute põhjal järeldatakse, et kliiniliste analüüside referentsväärtusi ei saa üksüheselt kasutada surmajärgses diagnostikas. Biokeemiliste uuringute tegemiseks on kasutatud erinevaid bioloogilisi vedelikke nt silma klaaskeha vedelik, perikardiõõne vedelik, seljaajuvedelik, venoosne veri. Ideaalne bioloogiline vedelik uuringuteks on selline, mis on hästi kaitstud postmortaalsete lagunemisprotsesside eest, ilma rakuliste elementideta ja on kergesti kättesaadav. Meie kasutame oma uurimistöös paralleelselt kolme bioloogilist vedelikku – verd, silma klaaskeha ja perikardiõõne vedelikku eesmärgiga võrrelda nende biokeemiliste näitajate väärtusi omavahel ja otsustada, millistel juhtudel on otstarbekam neid vedelikke kasutada või millistel juhtudel see materjal on väheinformatiivne. Vajalik on välja selgitada biokeemiliste näitajate seos surma põhjuse, pärast kahjustuse tekkimist elu kestvuse pikkuse ja postmortaalse intervalli pikkuse (ajavahemik surma saabumise ja uuringu teostamise vahel) jt surma saabumise asjaoludega. Meie uurimistöö aitab kasutusele võtta biokeemilisi uuringuid surma põhjuse, surmaaja ja teiste asjaolude kindlakstegemiseks. Uurimustulemuste põhjal saab teha esialgseid järeldusi surmajärgsete biokeemiliste analüüside kasutatavuse kohta, et edaspidi jätkata uuringuid suurema lahangumaterjaliga referentsväärtuste väljatöötamiseks.
In order to improve the diagnostics of diseases and injuries, and for the specification of the reasons for death, several additional investigations – mainly those used in clinical practice – have been introduced in forensic medicine in recent years, including biochemical, virological, immunohistochemical and other methods. The results of biochemical analyses can be mainly used for the evaluation of pathological processes that are associated with functional lesions with minor structural changes. Since the majority of the studies have so far been performed in limited material, there are no confirmed and reliable reference values available for the deceased persons, which makes correct interpretation of the results difficult. However, it can be concluded from the results of available studies that the reference values used in clinical practice cannot be extrapolated in a biunique relationship to the postmortem diagnostics. Several biological fluids are used in biochemical analyses, including the vitreous humour, pericardial fluid, cerebrospinal fluid, and venous blood. An “ideal” biological fluid for investigations is a body fluid that is well protected against postmortem degradation processes, does not contain cellular elements, and that can be obtained easily. We use three biological fluids – blood, vitreous and pericardial fluid – in order to compare the values of these biochemical parameters to decide in which situations these fluids are practical to use or they are less informative. It is necessary to find out the relationship between several biochemical indicators and cause of death, the duration of life after the injury and the duration of postmortem interval (i.e. time interval between the death and time of investigation) and other circumstances of death. The current scientific research will help to implement biochemical investigations in postmortem diagnostics for the determination of the cause of death, time of death and circumstances of death. This research will enable preliminary conclusions to be made regarding the possibilities for using postmortem biochemical investigations in forensic medicine and plan further research in larger autopsy material to work out appropriate reference values.