See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Eesti Teadusfondi uurimistoetus" projekt ETF7859
ETF7859 (ETF7859) "Inimese genoomi varieerumine ja selle seose pikaealisusega (1.01.2009−31.12.2012)", Andres Metspalu, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu.
ETF7859
Inimese genoomi varieerumine ja selle seose pikaealisusega
Human genome variability and its association with longevity
1.01.2009
31.12.2012
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus
ValdkondAlamvaldkondCERCS erialaFrascati Manual’i erialaProtsent
3. Terviseuuringud3.1. BiomeditsiinB100 Biomeditsiini ajalugu ja filosoofia, teoreetiline bioloogia, evolutsiooni üldised küsimused 3.1. Biomeditsiin (anatoomia, tsütoloogia, füsioloogia, geneetika, farmaatsia, farmakoloogia, kliiniline keemia, kliiniline mikrobioloogia, patoloogia)100,0
PerioodSumma
01.01.2009−31.12.2009276 480,00 EEK (17 670,29 EUR)
01.01.2010−31.12.2010276 480,00 EEK (17 670,29 EUR)
01.01.2011−31.12.201112 369,60 EUR
01.01.2012−31.12.201212 369,60 EUR
60 079,78 EUR
0,00 EUR

Soodumus elada kõrge elueani on geneetika, keskkonnamõjude, elustiili ja õnne keeruline kooslus. Põhjalik pikaealisuse geneetiliste aspektide ja molekulaarsete mehhanismide mõistmine on oluline avastamaks rakusiseseid radu, mis osalevad vastavate füsioloogiliste funktsioonide regulatsioonis mõjutades indiviidide pikaealisust ja haigustele vastuvõtlikkust ning see pakub paremaid võimalusi haiguste ennetamiseks ja efektiivsemate ravimite väljatöötamiseks ning personaalse meditsiini põhimõtete rakendamiseks kaugemas tulevikus. Pikaealisus on seotud indiviidide vähenemisega, kes jõuavad kõrgesse ikka (saja-aastaste indiviidide sagedus inimpopulatsioonis on ~1/10 000). Kuna pikaealisuse kujunemisel on näidatud olulist geneetiliste faktorite olemasolu, on tõenäoline pikaealisust soodustavate genotüüpide, nn pikaealisuse geenide, esinemine saja-aastaste seas suurem võrreldes populatsiooni keskmisega. Kuigi sündides on tõenäosus elada üle 100 aasta 1/10 000, suureneb see 1/250, kui indiviid on jõudnud oma eeldatava elueani (~80 a). Seetõttu on pikaealisust soodustavate genotüüpide esinemise tõenäosus suurem vanemates vanusegruppides. Samas haigust soodustavad genotüübid nn. haigusgeenid, on haruldased 100-aastaste seas, kuna vastava genotüübiga indiviidid omavad suremuse tõttu lühemat eluiga. Seetõttu on võimalik leida pikaealistel indiviididel harva esinevaid haplotüüpe, mis soodustavad pikaealisuse kujunemist. Lisaks pikendavad eluiga “puhverdavate” ehk protektiivsete alleelie/haplotüüpide esinemine. See võimaldab eluea jooksul haigusseoseliste alleelide kuhjumise, kuid mis tänu kaitsvate mehhanismide olemasolule indiviidide fenotüübis ei avaldu. Siinkohal on oluline leida nn pikaealisuse geenide märklaudgeenid (geen-geen interaktsioonid). Kuna pikaealisuse kujunemine on väga kompleksne protsess hõlmates kogu organismi molekulaarseid mehhanisme, siis võimalikult paljude geneetiliste markerite analüüsimine hõlbustaks geen-geen interaktsioonide detekteerimist, mis omakorda võimaldavad mõista vananemise käigus toimuvate protsesside iseloomu. Antud töö tulemusena loodame leida geneetilised markerid/haplotüübid, mis on assotsieerunud pikaealisusega ning tulevikus võimaldab selline informatsioon hinnata oodatavat bioloogilist eluiga, mis aitab inimesel valida sobivat elustiili/keskkonda. Assotsatsioonianalüüsiks kasutatakse proove Eesti geenipangast ja Illumina mikrokiipe (hõlmates 370K kuni 1Million SNP-d) ning uute geenide avastamisel viiakse läbi funktsiooniuuringud.
The ability to survive to extreme old age appears to be the result of a complex combination of genetics, environment, lifestyle and luck. Understanding the genetics of the very old and identifying the molecular mechanisms of longevity is a powerful approach to discovering and targeting the pathways mediating aging and disease susceptibility and developing preventive and therapeutic agents that will allow more of the population to age in good health. Currently, 1 in every 76 individuals in the Estonia is 85 years of age or older. This prevalence is quickly changing and most industrialized nations will soon experience twice that prevalence. Aging is associated with a decline in the frequency of survivors attaining older ages. Given the evidence of genetic basis for longevity, we would expect the prevalence of favorable genotypes in genes contributing to prolonged lifespan-i.e., longevity haplotypes to be significantly higher among centenarians relative to their prevalence in a younger control population. In contrast, deleterious genotypes associated with "aging phenotype" (age-related disease genes) would be expected to decrease as mortality selects out individuals with these deleterious genotypes. These considerations suggest that changes in genotypic frequencies affecting lifespan in different age groups can be detected and used to determine the relevant genes associated with the aging process. In addition, some of the favorable genotypes act as mechanisms that buffer the deleterious effect of age-related disease genes. As a result, the frequency of deleterious genotypes may increase among individuals with extreme lifespan because their protective genotype allows disease-related genes to accumulate. It is important to find targets for longevity genes (gene-gene interactions). As longevity is very complicated process involving molecular mechanisms of the whole organism, it is important to analyze lots of genetic markers to discover the gene-gene interactions and the molecular processes occurring in aging. The aim of the study is to identify genetic markers/haplotypes associated with longevity and such information enables to estimate the expected life expectancy, which provides individuals the choice for appropriate environment/lifestyle in the future. Samples from the Estonian Biobank database and Illumina high density microarrays (370K to 1Million SNPs) will be used for the association study and the functional analysis of the found genes will be performed.