Mitmed inseneri-, navigatsiooni-, kaardistus- ning teadusrakendused on tinginud vajaduse geoidi modelleerimise täpsuse ning ruumilise lahutuse parendamiseks merealadel. Eeldatakse rannikulähedaste alade geoidimudeli ja merenivoopinna paremat määramist kosmoseandmete ja kohapealsete kontroll- ja mudelandmete kooskasutamisest. Uudsete satelliitaltimeetria reträkkimise meetoditega täpsustakse rannikulähedast merenivoopinda. Geoidi ja merepinna mudelite omavahelised võrdlused võimaldavad tuvastada anomaalseid erinevusi. Nende põhjuste väljaselgitamisel tuvastatakse vead kas siis hüdrodünaamilises andmemudelis ja/või geoidimudelis. Mõlemat mudelit parendatakse iteratiivselt, näiteks veakahtlusega aladel uusi mõõtmisi korraldades ja saadud andmeid modelleerimisse kaasates. Väljatöötatavat teooriat testitakse Soome lahel, mille kohta on olemas palju erinevaid ja pikkade aegridadega andmeliike, mis võimaldab kontrollida teooria paikapidavust ja parendamist.
Over the years there has been an urgent demand for improving the spatial resolution and accuracy of marine geoid models, that are needed for many engineering navigation, mapping, and research applications. Near-coast improvements in marine geoid modelling and determining sea surface heights (SSH) are expected from data assimilation of space-borne, in-situ and hydrodynamic model data. Sophisticated satellite altimetry re-tracking schemes are applied to derive near-coast SSH. Inter-comparisons of the two reference models (geoid and SSH) are conducted for detecting abnormalities. Identifying reasons for the detected discrepancies enables to determine whether these are due to poor hydrodynamic representation or/and geoid model errors. Both models can be improved iteratively, e.g. by acquiring new data over suspicious areas and iterative modelling. The developed theory is tested and improved in a study area (Gulf of Finland), that contains a long time span of many different data sources.