"Personaalse uurimistoetuse järeldoktori toetus" projekt PUTJD570
PUTJD570 "Sotsiaalse kiirenduse tajumine infoühiskonnas: põlvkondlik perspektiiv (1.09.2016−31.08.2018)", Signe Opermann, Tartu Ülikool, Sotsiaalteaduste valdkond, ühiskonnateaduste instituut.
PUTJD570
Sotsiaalse kiirenduse tajumine infoühiskonnas: põlvkondlik perspektiiv
Generational perceptions of social acceleration in the context of the information society
1.09.2016
31.08.2018
Teadus- ja arendusprojekt
Personaalse uurimistoetuse järeldoktori toetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.14. Kommunikatsiooni- ja infoteadusedS265 Meedia ja kommunikatsiooniteadused5.4. Teised sotsiaalteadused (sotsiaal- ja kultuurantropoloogia, etnoloogia, demograafia, inim-, majandus- ja sotsiaalgeograafia, munitsipaal- ja regionaalplaneering, haldusjuhtimine, õigusteadus, lingvistika, politoloogia, sotsioloogia jne.50,0
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.11. SotsiaalteadusedS213 Sotsiaalstruktuuride uuringud5.4. Teised sotsiaalteadused (sotsiaal- ja kultuurantropoloogia, etnoloogia, demograafia, inim-, majandus- ja sotsiaalgeograafia, munitsipaal- ja regionaalplaneering, haldusjuhtimine, õigusteadus, lingvistika, politoloogia, sotsioloogia jne.50,0
PerioodSumma
01.09.2016−31.08.201866 900,00 EUR
66 900,00 EUR

Projekti lähtepunktiks oli siirdeperioodi järel ja käesoleval ajal kulgevate komplekssete muutuste tajumine sotsiaalse aja perspektiivist. Projekt oli seotud institutsionaalse uurimisteemaga “Sotsiaalse ja personaalse aja kiirenemine infoühiskonnas: vahendatud kommunikatsiooni praktikad ja mõjud” (IUT20-38). Teoreetilise raamistiku kujundas kriitiline ajasotsioloogiline vaade nüüdisühiskonnale (Rosa 2013), mis stabiilsuse säilitamiseks eeldab pidevat innovatsiooni ja kasvu kõigis peamistes valdkondades. Tulemuseks on struktuursed muutused, mis hõlmavad toimijaid ühiskonna protsessidesse nende ressurssidest ja võimekusest sõltuvat erineval (mittesünkroonsel) viisil, see omakorda loob eeldused ajalise kihistumise tekkeks. Lähemalt analüüsiti esindusliku küsitluse "Mina. Maailm. Meedia" (2014) ning fookusgrupiuuringu (2017, 2018) andmetele tuginedes kolme põlvkonnarühma tagasisidet "kiireneva ajastu" protsessidele. Ka uuriti personaalse aja kulgemise tajumist ja kasutamist (sh ajavaesuse-ajarikkuse perspektiivist) ning kohanemise ja sekkumise strateegiaid (nt enesetõhususe suurendamiseks, "aeglase aja" tekitamiseks, elutempo "rahustamiseks"). Valim moodustati aastatel 1949–1954, 1969–1974 ning 1989–1994 sündinud inimestest (sõjajärgne, nõukogudeaegne ja taasiseseisvunud Eestis ning internetiajastul üles kasvanud põlvkond). Kvalitatiivuuringus osalejad jagasid ka sarnast hariduslikku ja tööalast tausta (teaduse ja hariduse valdkond), et ühtlasemal foonil eristuksid ja võimenduksid põlvkonnale omased hoiakud. Selgus, et aja kiirenemise või aeglustumise tunnetamine on seotud nii aja tihedama või hõredama täidetusega erinevate tegevustega kui ka üldisemate arengute (tehnoloogia areng ja levik, aeg-ruumiline kokkusurumine jm) tunnetamisega. Ajaline ebavõrdsus avaldub nii põlvkonnasiseselt kui ka -vaheliselt (olles suuresti seotud elustiiliga). Samas kohanevad nooremad põlvkonnad sotsiaalse kiirendusega nõtkemalt, vanem põlvkond püüab pigem säilitada olemasolevat staatust.
The starting point for the project, related to an institutional project "Acceleration of Social and Personal Time in the Information Society: Practices and Effects of Mediated Communication" (IUT20-38), focused on the perceptions of the complex changes that have taken place since the transition period in Estonia. The project conceptualises social acceleration as the stabilisation mechanism of contemporary society (Rosa 2013) and employs a critical approach to neoliberal society that strives for continuous and growth in all main areas. This results in structural changes encompassing various actors with various abilities in asynchronous ways. That, in turn, may create preconditions for time-bound social stratification. In this project, three generation groups socialised under different regimes and circumstances were studied thoroughly: people born between the years 1949 and 1954, 1969 and 1974, and 1989 and 1994. The study employed focus groups in a qualitative research design; additionally, a secondary analysis of the quantitative data from the representative survey "Me. The World. The Media" (conducted in 2014) was carried out. The FG participants also shared a similar educational and professional background (in the fields of research and education); such homogeneity in the groups contributed to distinguish generational effects (opinions and attitudes attributable to particular generation). The project focused on participants' reflections on interconnected accelerating processes; it also investigated the perceptions and use of personal time resources (related to time wealth and time poverty), and coping and intervention strategies. The findings show that the perceptions of acceleration associate with a more or less action-packed personal and work life. Time-bound social stratification manifests itself both within and across generational boundaries. However, younger generations more flexibly adapt to social acceleration while older try to keep the status quo.
Projekti lähtepunktiks oli siirdeperioodi järel ja käesoleval ajal kulgevate komplekssete muutuste tajumine sotsiaalse aja perspektiivist. Projekt oli seotud institutsionaalse uurimisteemaga “Sotsiaalse ja personaalse aja kiirenemine infoühiskonnas: vahendatud kommunikatsiooni praktikad ja mõjud” (IUT20-38). Teoreetilise raamistiku kujundas kriitiline ajasotsioloogiline vaade nüüdisühiskonnale (Rosa 2013), mis stabiilsuse säilitamiseks eeldab pidevat innovatsiooni ja kasvu kõigis peamistes valdkondades. Tulemuseks on struktuursed muutused, mis hõlmavad toimijaid ühiskonna protsessidesse nende ressurssidest ja võimekusest sõltuvat erineval (mittesünkroonsel) viisil, see omakorda loob eeldused ajalise kihistumise tekkeks. Lähemalt analüüsiti esindusliku küsitluse "Mina. Maailm. Meedia" (2014) ning fookusgrupiuuringu (2017, 2018) andmetele tuginedes kolme põlvkonnarühma tagasisidet "kiireneva ajastu" protsessidele. Ka uuriti personaalse aja kulgemise tajumist ja kasutamist (sh ajavaesuse-ajarikkuse perspektiivist) ning kohanemise ja sekkumise strateegiaid (nt enesetõhususe suurendamiseks, "aeglase aja" tekitamiseks, elutempo "rahustamiseks"). Valim moodustati aastatel 1949–1954, 1969–1974 ning 1989–1994 sündinud inimestest (sõjajärgne, nõukogudeaegne ja taasiseseisvunud Eestis ning internetiajastul üles kasvanud põlvkond). Kvalitatiivuuringus osalejad jagasid ka sarnast hariduslikku ja tööalast tausta (teaduse ja hariduse valdkond), et ühtlasemal foonil eristuksid ja võimenduksid põlvkonnale omased hoiakud. Selgus, et aja kiirenemise või aeglustumise tunnetamine on seotud nii aja tihedama või hõredama täidetusega erinevate tegevustega kui ka üldisemate arengute (tehnoloogia areng ja levik, aeg-ruumiline kokkusurumine jm) tunnetamisega. Ajaline ebavõrdsus avaldub nii põlvkonnasiseselt kui ka -vaheliselt (olles suuresti seotud elustiiliga). Samas kohanevad nooremad põlvkonnad sotsiaalse kiirendusega nõtkemalt, vanem põlvkond püüab pigem säilitada olemasolevat staatust.