See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Riiklik programm: Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud" projekt HLK06-6
HLK06-6 (HLK06-6) "TÜ Raamatukogu ajaloolise kaardikogu avamine ja säilitustingimuste parandamine (1.01.2006−31.12.2008)", Raivo Aunap, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Raamatukogu.
HLK06-6
TÜ Raamatukogu ajaloolise kaardikogu avamine ja säilitustingimuste parandamine
1.01.2006
31.12.2008
Teadus- ja arendusprojekt
Riiklik programm: Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud
AsutusRollPeriood
Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Raamatukogukoordinaator01.01.2006−31.12.2008
PerioodSumma
01.01.2006−31.12.200680 000,00 EEK (5 112,93 EUR)
01.01.2007−31.12.200780 000,00 EEK (5 112,93 EUR)
01.01.2008−31.12.2008100 960,00 EEK (6 452,52 EUR)
16 678,38 EUR

PROJEKTI EESMÄRGID KOGUDE HOIUTINGIMUSTE JA SÄILIMISE PARANDAMISEL, KOGUDE KORRASTAMISEL JA VAJALIKU KAADRI (SEALHULGAS KVALIFITSEERITUD KURAATORID) KOOLITAMISEL. PROJEKTI TÄHTSUS PROGRAMMI PÕHIEESMÄRKIDE SAAVUTAMISEL (kuni 1 lk): Projekti eesmärk on vanade TÜ Raamatukogus talletatud unikaalsete kaartide kättesaadavaks tegemine ning nende säilitustingimuste parandamine. Kogu iseloomustus 1802.a. peale ülikooli taasavamist õnnestus raamatukogul saada tugev põhi oma taasrajatavale maakaartide kollektsioonile: Saksamaalt Hannoverist osteti 1805.a. Saksa riigimehe ja õpetlase D. H. L. von Ompteda (1746-1803) kaardikogu. Kollektsioon sisaldas 2103 üksiklehte ning 47 konvoluuti ja atlast (kaardilehti kokku 4056). Edaspidi täiendati kaardikogu ostude ja kingitustega. Peamiselt hangiti juurde Venemaa ja Baltimaade kaarte ning maailmaatlaseid. Raamatukogu kaardikogu vanim väljaanne on inkunaabel – Francesco Berlingieri atlas „Geographica” (Firenze, 1480), mis koosneb 45 kaardist ja saadi kingiks 1880.a. Esindatud on kuulsate 16. sajandi flaami kartograafide atlased nagu Abraham Orteliuse kaks atlast „Theatrum orbis terrarum” („Maailma näiteleva” 1570 ja 1573), Gerard de Jode „Speculum orbis terrarum” („Maailma peegel” 1578) ja Gerard Mercatori „Atlas sive cosmographicae meditationes” („Atlas e. mõtisklused maailma kirjeldamisest” 3. tr. 1606) . Kogus on rohkesti kaunilt illustreeritud ja koloreeritud 17. ja eriti 18. sajandi maa- ja merekaarte. Kaarte valmistasid kuulsad hollandi kartograafid Jodocus Hondius, Johannes Janssonius, Willem Janszoon Blaeu, Justus Dancers, Nicolaas Visscher, Frederick de Wit; prantslased Nicolas Sanson, Charles Hubert Jaillot, Guillaume de l’Isle; sakslased eesotsas Johann Babtist Homanniga jpt. Neile lisanduvad veel Vene TA välja antud kaardid ning atlased alates 1745. aastast. 18. sajandi lõpust leidub juba ka kohalike kartograafide töid. Krahv L. A. Mellini Liivimaa atlas (1798-1810), C. G. Rückeri Liivimaa (1839) ja J. H. Schmidti Eestimaa (1844) kubermangukaart. 19. saj. kaardid ei püüa pilku kaunistustega, vaid asustustäpsusega ja suure hulga kohanimedega. Vanade kaartide rolli ongi seni hinnatud eelkõige väärtusliku info talletamise seisukohalt, mille alusel on võimalik jälgida maastiku ja ühiskonna mitmekihilist arengut ruumilistes suhetes koos teadmiste endi kujunemisega kirjeldatavate nähtuste kohta. Geoinformaatilised analüüsimeetodid on avanud tee uutele lahendustele kaartidel talletatud ajaloolise info kasutuselevõtuks. Kuna kaardid üldiselt võetuna kujutavad endist ka maailma modelleerimise sotsiokultuurilist representatsiooni, siis peegeldavad need muuhulgas reaalsuse tähendustamise aspekte erinevatel ajastutel. Loomulikult väärivad vanad kaardid käsitlemist ka iseseisvate kultuurilooliste teostena ning samuti kartograafia kui meetodi arengu kontekstis. Pärast Eesti iseseisvumist anti mitmed baltisaksa mõisaraamatukogud üle TÜ Raamatukogu valdusesse. Kõige enam (ligi 200 kaarti) tuli täiendust Raadi mõisast Liphartidelt. 1919. aastal moodustati Estica kogu, siia toodi üle enamus kaardikogus leidunud Baltimaade kaarte ja seda täiendati sihipäraselt kuni 1944. aastani. Enamik topograafilisi, katastri-, rahvastiku, mere- ja erikaarte, mida kasutati harvem, olid kohaviidata ja kataloogis kajastamata. Eestis olid sõjalise tähtsusega kaardid salajased, nagu see oli trükitud Eesti topograafilise kaardi (1936-1939) 1:50000 lehtedele. Mõned neist koguni nii salajased, et elasid üle kõik rasked ajad puutumatuna. 1950. aastal nõuti ülikooli allasutustelt kõrvaldada kõik NSV Liidu, uusdemokraatiamaade ja Soome kaardid mõõtkavas suuremad kui 1:500 000. See tähendas käsku koondada erifondi kõik tsaariaja lõpukümnendeil, Eesti iseseisvuspäevil, Saksa okupatsiooni ning isegi Nõukogude korra algaastail ilmunud vähegi täpsemad kaardid. TÜ Raamatukogu erifond allus TRÜ I osakonnale, mida juhtis ja kontrollis KGB Tartu osakond. 1963. a. kõrvaldati kasutuselt 19. ja isegi 18. sajandi lõpus ilmunud kaarte