See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Institutsionaalne uurimistoetus (IUT)" projekt IUT32-1
IUT32-1 "Eksperimentaalsed praktikad ja teooriad 20. ja 21. sajandi Eesti visuaal- ja ruumikultuuris (1.01.2015−31.12.2020)", Mart Kalm, Eesti Kunstiakadeemia, Kunstikultuuri teaduskond, Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut.
IUT32-1
Eksperimentaalsed praktikad ja teooriad 20. ja 21. sajandi Eesti visuaal- ja ruumikultuuris
Readdressing practices and theories of experimentation in the 20th- and 21st-century Estonian visual and spatial culture
1.01.2015
31.12.2020
Teadus- ja arendusprojekt
Institutsionaalne uurimistoetus (IUT)
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
2. Ühiskonnateadused ja kultuur2.5. KunstiteadusH310 Kunstiajalugu6.3. Muud humanitaarteadused (filosoofia - s.h. teaduse ja tehnika filosoofia, kunstiteadused, kunstiajalugu, kunstikriitika, maalikunst, skulptuur, muusikateadus, teatriteadus, religioon, teoloogia jne.)100,0
PerioodSumma
01.01.2015−31.12.201567 000,00 EUR
01.01.2016−31.12.201667 000,00 EUR
01.01.2017−31.12.201767 000,00 EUR
01.01.2018−31.12.201867 000,00 EUR
01.01.2019−31.12.201967 000,00 EUR
01.01.2020−31.12.202067 000,00 EUR
402 000,00 EUR

Projekti peamine eesmärk on analüüsida eksperimentaalsust Eesti visuaal- ja ruumikultuuris uurides selle rolli nii ametlikes majandus- ja poliitprogrammides kui ka alternatiivsetes ja kriitilistes praktikates. Projekt, mis keskendub eksperimentaalsuse suhtele "normaalsuse paradigmaga", jaguneb peamiselt 20. sajandi kultuuri ajalooliseks uurimiseks ning eksperimentaalse nüüdiskunsti, -arhitektuuri ja -filmi analüüsiks. Erinevalt kaasaegsetes kultuuri- ja ajaloodiskursustes levinud käsitlusele, mis viitab eelkõige vormilisele eksperimenteerimisele, püütakse eksperimenti mõtestada uutviisi rõhutades mõiste transformeerivat ja kriitilist potentsiaali. Huvi keskmes on mitte ainult kultuurinähtuste vormi- ja sisuarengud (nt meediumivalik, alternatiivsed rahastamis- või produtseerimisviisid), aga ka teadmiste ülekandumine ühest distsipliinist teise: terminoloogia, teooria ja loovtöö instrumentide migratsioon ning eksperimentaalsust käsitleva diskursuse muutumine selle tagajärjel.
The main aim of this project is to analyze experiment in Estonian visual and spatial culture, and to investigate its role in official economic and political programs as well as in alternative and critical practices. By concentrating on its relation to “the paradigm of normality” in different periods, the project entails both a historical investigation of the 20th-century culture and an analysis of experiment as a working principle of contemporary art, architecture and film. Differing from the widely naturalised deployment of the term in contemporary cultural and historical discourses where it largely designates formal experimentation, our aim is to open up, and readdress, transformative and critical potential of this concept. Our interest include not only developments in content or form but also the processes of knowledge transfer from one discipline into another - migration of terminology, theories and instruments of creative work, and their effects on the development of discourse.
Rühm uuris eksperimentaalsuse katusmõiste abil eesti kunsti, arhitektuuri ja filmi keskendudes peamiselt hilisnõukogude perioodile, st 1960.-80. aastatele. See oli intensiivsete kunstiliste otsingute periood, mil ei katsetatud ainult uute vormidega vaid eksperimentaalsus teisendas terminoloogiat ja teooriat ning tõi kaasa loovtöö instrumentide migratsiooni. Andres Kurg uuris paberarhitektuuri nii Tallinna kooli arhitektide loomingus kui ka Moskva paberarhitekte. Nii Mart Kalmu kui Kure tähelepanu pälvis kolhoos, mis iseenesest oli sotsiaalne eksperiment ja otsis enesele ruumilist väljundit innovaatilise arhitektuuri abil. Eva Näripea filmiajaloo uuringud on käsitlenud eelkõige Ida-Euroopa ulmefilme. Lisaks tavapärastele tulemustele teadusartiklite näol on väljundiks ka kataloogiga (loe artiklite kogumik) varustatud uurimuslikud näitused nagu Mari Laanemetsa koostatud Sirje Runge loomingu ümber arenenud „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“ 2018 Tallinna Kunstihoones ja Epp Lankotsi (koos Triin Ojariga) „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ 2020 Eesti Arhitektuurimuuseumis. Katrin Kivimaa ja Ingrid Ruudi on lisanud soouuringute vaatenurga, esimene naiskunstnikke vaadeldes ja teine arhitektuuri ja elatud ruumi käsitledes. Kivimaa ja Kalmu huviväli on ulatunud sõjaeelsesse perioodi uurides Karin Lutsu kirjavahetust ja Baltimaade arhitektuuri võrdlust. Kädi Talvoja on vaadelnud 1950. aastate lõpu kunstiuuenduse ajaloostamise mudeleid. Põhitäitjad ja täitjad, mõlemad on aktiivselt osalenud kaasaegsest kunstist kirjutamisel, seda peamiselt kriitikat viljeledes. Ent akadeemiliselt on uurinud Näripea nüüdisaegset autorikino Veiko Õunpuu loomingu näol ja Johannes Saar kunstimuuseumi kommunikatsiooni neoliberalismi tingimustes. Avaralt tõlgendatud eksperimentaalsuse mõiste abil on selgelt mitmekesistunud arusaamine kunsti, arhitektuuri ja filmi arenguprotsessidest Eestis 20. ja 21. sajandil.