"Riiklik programm: Eesti keel ja rahvuslik mälu" projekt EKRM05-52
EKRM05-52 "III rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion 1840. aastate nonkonformistid: VictorHehn{1813-1890)ja Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) (1.01.2005−31.12.2005)", Liina Lukas, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
EKRM05-52
III rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion 1840. aastate nonkonformistid: VictorHehn{1813-1890)ja Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850)
1.01.2005
31.12.2005
Teadus- ja arendusprojekt
Riiklik programm: Eesti keel ja rahvuslik mälu
AsutusRollPeriood
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuskoordinaator01.01.2005−31.12.2005
PerioodSumma
01.01.2005−31.12.200530 000,00 EEK (1 917,35 EUR)
1 917,35 EUR

2001.a. korraldasid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Goethe-Selts koostöös Riia Läti Ülikooliga esimese rahvusvahelise baltisaksa kirjakultuuri sümpoosioni Mässu mudelid. Torm ja tung Liivimaal. J. M. R. Lenz 250. K. J. Peterson 200; seüe ettekannete kogumik on ilmumisel V. Aabramsi tõlkes ja toimetamisel Tallinnas. 2003.a. korraldasid samad asutused koostöös Maini-äärse Frankfurti ülikooliga 11 rahvusvahelise baltisaksa kirjakultuuri sümpoosioni Siin on kusagil mujal: Keyserlingide balti maailmaelamus (31 osalejat, ülevaade vt. Tuna 2004, nr. 1); selle ettekannete kogumik on küljendamisjärgus ja ilmub saksakeelsena 2005 Heidelbergis. Tegemist on olnud suurimate baltisaksa kirjakultuuri konverentsidega kogu maailmas. Mõlemaid neid konverentse toetas Eesti Teadusfondi grant. Pärast J. Talveti konverentsigrandi finantseerimata jätmisest tulenenud skandaali 2004.a. ETF konverentse enam ei rahasta. Seepärast taotlemegi rahalist tuge riiklikust programmist Eesti keel ja rahvuslik mälu, mille juhendi kohaselt Soetakse ka varasemat saksakeelset kirjakultuuri Eesti kultuurimälu oluliseks komponendiks, ilma milleta ei ole võimalik mõista eesti kirjanduse arenguloogikat. Baltisaksa kirjakultuuri sümpoosionid ongi lähtunud geokultuurilisest eeldusest, et varasem baltisaksa kirjakultuur oli mitmekeelne, Eestis esmajoones saksa-eesti kakskeelne, ning et nende kähe erikeelse tekstikorpuse võrdiev uurimine, mida varasematel aegadel pole toimunud, on 16.-19. saj. eesti kirjandusloo uurimise seni kõige olulisem puudujääk, mida oleme asunud oma sümpoosionide raames kõrvaldama. lll rahvusvahelisel baltisaksa kirjakultuuri sümpoosionil on plaanis kõrvutada kähe tartlase ja Tartu ülikooli kasvandiku ning hilisema õppejõu, eestlase Friedrich Robert Faehlmanni (1798-1850) ja sakslase Victor Hehni (1813-1890) elu ja tegevust Tartu Ülikoolis murrangulistel 1840. aastatel. Ühtlasi vaadeldakse Hehni hilisemat tegevust kirjandus-ja kultuuriloolise esseistina. Faehlmanni nimi ei vaja tutvustamist: ta oli 1840. aastail tuntuim praktiseeriv arst Tartus, kes oma eluhoiaku isepäisuse ja kompromissituse tõttu ei saanud regulaarse õppejõu ametikohta TÜ arstiteaduskonnas; ta oli ka Õpetatud Eesti Seltsi esimees 1843-50 ning TÜ eesti keele lektor 1842-50, niisiis estofiilide juht. Samal aja! ei tea Eesti avalikkus peaaegu midagi Tartus sündinud V. Hehnist, kes toimis Faehlmanniga osaliselt paralleelselt, nimelt 1846-51 TÜ saksa keele lektorina, seega Faehlmanni kolleegina, ning kes oma poliitilise isepäisuse tõttu 1851 vangistati ja saadeti välja Tuulasse (hiljem töötas kuni pensionini Peterburis raamatukoguhoidjana ja elas seejärel vaba literaadina Beriiinis). V. Hehni vanaisa J. M. Henn (1743-93) oli esimese eestikeelse ilmaliku, kahjuks kaduma läinud juturaamatu (1778) ja samuti kaduma läinud eesti keele grammatika autor; eesti keele ajalooga tegeles mõneti noorpõlves ka V. Henn (käsikirjad Saksamaal Marbachi kirjandusarhiivis). V. Hehnil oli kokkupuuteid estofiilidega {vihjed Kreutzwaldi kirjavahetuses), ta on Eestit käsitleva kultuurigeograafilise esseistika rajaja, hiljem arendas sama vaatenurga välja Itaalia näitel (Italien, 1867). Pöördeliseks kultuurilookirjutuses on peetud tema teost KuStuuritaimede ja koduloomade levik Aasiast Kreekasse ja Itaaliasse ning mujale Euroopasse (Kulturpflanzen und Haustiere in ihrem Übergang aus Asien nach GriechenSand und Italien, sowie in das übrige Europa, 1870), kus ta vaatleb kultuurilugu keeleajaloo kaudu. Akadeemiline ja kirjanduslik maailm tunneb teda kuni tänaseni esmajoones väga omapärase Goethe-uurijana, krestomaatiline on eelkõige tema käsitlus Mõtteid Goethe kohta, (Gedanken über Goethe, 1887). Postuumselt on välja antud ka Hehni Tartu Ülikoolis 1849 peetud Goethe-loengud Über Goethes Gedichte (1911), Venemaad käsitlev kibestunud mõttepäevik (De moribus Ruthenorum, 1892) jm. Sümpoosionil on plaanis rääkida Hehnide literaadiperekonna Eesti-seotusest, Baltikumi osatäh