See veebileht kasutab küpsiseid kasutaja sessiooni andmete hoidmiseks. Veebilehe kasutamisega nõustute ETISe kasutustingimustega. Loe rohkem
Olen nõus
"Eesti Teadusfondi uurimistoetus" projekt ETF8999
ETF8999 "Eesti mandriala ja rannikumere tektoonika ning struktuuriline areng Proterosoikumis ja Fanerosoikumis (1.01.2012−31.12.2015)", Ülo Sõstra, Tallinna Tehnikaülikool, Energeetikateaduskond.
ETF8999
Eesti mandriala ja rannikumere tektoonika ning struktuuriline areng Proterosoikumis ja Fanerosoikumis
Tectonics of the continental and offshore territory of Estonia and its structural evolution in Proterozoic and Phanerozoic
1.01.2012
31.12.2015
Teadus- ja arendusprojekt
Eesti Teadusfondi uurimistoetus
ETIS klassifikaatorAlamvaldkondCERCS klassifikaatorFrascati Manual’i klassifikaatorProtsent
4. Loodusteadused ja tehnika4.2. MaateadusedP440 Tektoonika 1.4. Maateadused ja sellega seotud keskkonnateadused (geoloogia, geofüüsika, mineroloogia, füüsiline geograafia ning teised geoteadused, meteoroloogia ja ning teised atmosfääriteadused, klimatoloogia, okeanograafia, vulkanoloogia, paleoökoloogia100,0
AsutusRollPeriood
Tallinna Tehnikaülikool, Energeetikateaduskondkoordinaator01.01.2012−31.12.2015
PerioodSumma
01.01.2012−31.12.20127 080,00 EUR
01.01.2013−31.12.20137 080,00 EUR
01.01.2014−31.12.20147 080,00 EUR
01.01.2015−31.12.20157 080,00 EUR
28 320,00 EUR

Projekti eesmärgiks on koguda, analüüsida, kontrollida ja korrastada kõik materjalid Eesti tektoonika ja struktuurilise arengu kohta. Uusi andmeid uute alde kohta on vajalikud. Eestis saadud andmed korreleeritakse samaaegsete sündmustega naabermaades. Eesti territoorium on unikaalne Ida-Euroopa platvormi piirkond, kus on võimalik saada andmeid maakoore evolutsiooni kohta alates Paleoproterosoikumist kuni Devoni ajastu lõpuni. Spetsiaalsed struktuursed ja tektoonilised uuringud on vajalikud plokkide stabiilsuse ja mõõtmete määramiseks, tuumajaama ja hüdroakumulatiivse elektrijaama, kaevanduste, tunnelite jne rajamiseks sügavale kristalsetesse kivimitesse. Eesti Valitsus alustas juba 2010.a sobiva koha otsimist tuumaelekrijaama jaoks, plaanis on alustada hüdroakumulatiivse jaama rajamist Neeme graniidimasssiivi. Põlevkivi kaevandused liiguvad lõuna poole, kus tootuskiht lasub sügavamal, seepärast on uued struktuurilis-tektoonilise uuringud ka siin vajalikud. Eesti paikneb Vene lavamaa loodeäärel. Aluskord on siin esindatud Svekofennia kollisiooni kristalsete kivimitega, mis lasuvad 100-200 m sügavusel põhjaosas ja kuni 600 m lõunaosas. Svekofennia kollisioonile järgnes kuni 1 mld a pikkune settelünk, mille jooksul oli erosioon hävitanud Svekofennia mägedest umbes 15 km. Aluspõhi koosneb siin Ediacara-Devoni ajastute settekivimitest, mille paksus on Põhja-Eestis 150-250 m, Lõuna-Eestis kuni 600 m. Ediacara-Siluri settekivimid osalesid Kaledoonilise kurrutuse Skandia faasi deformatsioonides. Alguses loeti rikkeid fleksuurideks, hilisemad uuringud näitasid kurdude valdamist kõigis rikkevööndites. Hüdrotermiline mineralisatsioon ja dolomiidistumine on enamasti seotud rikkevöönditega. See võimaldab koostöös Soome Geoloogilise Uurimiskeskusega tektooniliste protsesside vanust määrata paleomagnetiliste meetoditega. Kesk-Devoni mere transgressioonil katsid liivakivid vanema aluspõhja kivimite kulutuspinna struktuurilise põiksusega. Kurrud, karstinähtused ja settelised daikid on teada nendesse kivimitesse rajatud üksikutes karjäärides, tõenäoliselt on nad laiemalt levinud. Osmussaare 1976.a maavärina ajal toimus saarel plokkide liikumine, purunes maja nurk ja muutusid avatuks rida lõhesid. Avatud lõhed on lubjakivides teada ka Pakri poolsaarel. Uute andmete saamiseks on perspektiivsed Väinameri, mis kujutab endast suurimat murranguvööndit, ja Kesk-Eesti, kus struktuurid on teada, aga uurimata.
The aim of project is to collect, analyze, control and regulate all material on tectonics and structural evolution of Estonia. New data from new territories are also needed. Tectonic events in Estonia will be correlated with events in neighbouring countries. Estonian territory is unique in the east European platform, as here it is possible to obtain data on crustal evolution from Paleoproterozoic to the end of Devonian period. A special structural and tectonic study is needed for assessing block size and stability for locations of nuclear and hydro-accumulative power-stations, deep underground mines, tunnels built deep in the crystalline rocks. The Estonian Government initiated in 2010 studies for finding suitable location for a nuclear power-station. There are also plans for building a hydro-accumulative power-station into the Neeme granite massif. Oil shale mines are extending to the south, where economical layer lies deeper. Thus new structural-tectonic investigations are needed. Estonia is located at the NW margin of the Russian platform. The basement is formed by crystalline rocks of Svecofennian collision and lies at the depth of 100-200 m in the north and 300-600 m in the south. Svecofennian collision was followed by 1-billion-year hiatus in sedimentation and the erosion carved away some 15 km of mountain tops. The sedimentary cover is represented by bedrock from Ediacaran to Devonian, which a total thickness is 150-200 m in north Estonia and 300-600 m in the south. All Ediacaran–Silurian bedrock was involved in the Scandian event of Caledonian collision. At first, tectonic disturbances were believed to be flexures, later studies showed prevalence of folding in all disturbed zones. Dolomitization and hydrotermal mineralization is common in all zones. This gives a chance to determine the age of these processes by paleomagnetic methods, in cooperation with the Geological Survey of Finland. During the Middle Devonian transgression sandstones covered the old eroded surface with a structural unconformity. Folds, karst and clastic dykes are known in Middle and Upper Devonian bedrock in single open pit mines. The Osmussaar Island earthquake in 1976 moved the blocks of limestone, destroyed a corner of a house and opened some joints. Opened joints are also found on Pakri peninsula. Best perspectives for obtaining new data are in Väinameri Sea, which is the largest fault zone of Estonia, and central Estonia, where structures are known but not yet studied.
Esimesi tektoonilisi struktuure kirjeldas A. Kupffer juba 1870.a. Uljaste lähedal avastas I. Reinvaldt 1935.a kuplitaolisi kerkeid, mis tõenäoliselt on monadnokid. 1937.a puuriti kristalse aluskorra magnetiitkvartiitidesse 2 puurauku, 505 ja 721 m, kihid olid peaaegu vertikaalsed ja kurrutatud. Aluskorra pealispind on küllalt tasane ja kaldu 3 m ühe km kohta lõunasse. Soome teadlaste uuringud näitasid, et Proterosoikumi aluskorrast oli enne settekivite teket ära kulutatud maakoore kiht paksusega 15 km. Vanim murenemiskoorik settekivimite all on 5-20 m paks, murrangutes kuni 150 m. Settekivimite paksus on põhjast 100-200 m ja kuni 500-600 m Lõuna-Eestis. Kvaternaari kate on õhukene, 1-20 m, kõrgendikel ja maetud orgudes kuni 150 m. Fanerosoikumi tektoo-nika oli nõrgalt uuritud. Projekti vastutav täitja töötas Karjala keeruliste Eelkambriumi struktuuridega üle 30 aasta, mis võimaldas Eestis näha uusi struktuure, rikkeid ja kurde, mida varasemad uurijad ei osanud avastada. Eesti territooriumil ei ole suuri mägesid, kuid esmakordselt avastati kurrud Kambriumi liivakivides, mitmekesised rikked ja kurrud Ordoviitsiumi põlevkivi-des, Kesk-Eesti Siluri karbonaatides. Oluline etapp Eestis oli Kaledoonilise kurrutuse Skandia etapp, kui Baltika ja Laurentia põrkusid teatud nurga all. Baltoskandia äär sukeldus Laurentia mandri alla 125 km, umbes 407 mln a tagasi (Roberts, 2003) ja uus väljatõus maapinnale toimus väga kiiresti, umbes 10 mln a jooksul (Terry et al., 2000). Selle aja jooksul toimusid mitmesugused tektoonilised rikked, kurdude teke, antiklinaalide purunemine ja ilmselt hüdrotermiliste mineraalidega lõhede ja soonte täitmine Kambriumi, Ordoviitsiumi ja Siluri kivimites, aga ka Eelkambriumi kivimites. Peamiseks kurdude ja rikete suunaks on edelast kirdesse, aga kurdude kokkusurve toimub enamasti loodest kagusse. Tektoonilisi rikkeid on küllalt palju rannikumeres Lääne saartes ja Soome lahes. Devoni kivimites hüdrotermilised lõhetäited puuduvad. On muidugi teise orientatsiooniga rikkeid ja üksikuid kurde, kuid nad on teistsuguste suuntadega ja väikesearvulised.